Kui kodanikele ei meeldi viis, kuidas riigi või kohaliku võimu esindajad otsuseid teevad ning rahva õigustatud muredele ja küsimustele vastavad, võtab aktiivne kodanik loosungi, lipu või mõlemad ja läheb tänavale meelt avaldama. Enne seda on ta oma kavatsusest rääkinud sõpradele ja kogunud oma mõtetele toetust sotsiaalmeedia vahendeid kasutades.
Otsedemokraatia
Eelnimetatut saab kokku võtta sõnadega “osalusdemokraatia” ja “otsedemokraatia”. Need on otsekui vastand
esindusdemokraatiale, mis oma äärmuseni viidud viisil tähendaks seda, et kodanik väljendab ühiskonnaelu asjades oma arvamust kord nelja aasta järel valimiste päeval ja vahepealsel ajal lepib vaikides valimiste tulemusel loodud valitsuse tegevuse kui paratamatusega, mille kursi või tegevuse korrigeerimiseks pole tal vähimatki võimalust.
Olen kaugel arvamusest, et poliitikud rahva arvamust üldse ja mitte kunagi ei kuula. Näidake mulle poliitikut, kes ei taha saada ametisse tagasi valitud ja rahvale meele järele olla. Ent nagu kellelegi meist ei meeldi lapse kombel oma iga viimset kui tegevust iga päev avalikult kuulutada, nii ei kuulu pisiasjadeni avalik pidev aruandlus olemuslikult esindusdemokraatia juurde.
Kuni demokraatlik maailm pole suutnud välja mõelda täiuslikult tagasisidestatud otsuseprotsessi viisi, peitub mõlemaid pooli rahuldav lahendus otsedemokraatia ja esindusdemokraatia osiste mõistlikus ühendamises. Nii, et valitud rahvaesindajad tõepoolest aduvad, et valijatest on nende igapäevatöö sihtide saavutamisel reaalset ja praktilist kasu.
Valijad omakorda tunnustavad meie parlamentaarse riigikorralduse tõsiasja, et seadusi võtab vastu riigikogu. Ühe sõnaga kokku võttes on asja nimeks koostöö. Ehk siis vastastikune lugupidamine ja üksteise arvestamine arutleva demokraatia täieõiguslike osalejatena.
Rahvakogu ja sealt edasi
Eile alustas tööd rahvakogu ühisloomekeskkond. Sel algatusel on palju vadereid. Maailma eakaim parlamentaarne riik Island kaasas mõne aasta eest oma kodanikud riigi uue põhiseaduse koostamisse. Mullu Eestis eri väljendusviise leidnud rahulolematus võimu teostamise igapäevapraktika vastu kulmineerus meeleavalduste ja „Harta12“ algatatud allkirjakampaaniaga.
Novembris kutsus president Toomas Hendrik Ilves parlamendis esindatud erakonnad, vabaühenduste esindajad, harta autorid, kultuuritegelaste kõneisikud ja poliitikateadlased ühe laua taha kokku. Sellel kohtumisel sündis kokkulepe, et 2013. aasta esimese kolme kuuga saab iga Eesti kodanik võrdväärse õiguse teha ettepanekuid kehtiva erakonnaseaduse ja valimisseaduste muutmiseks.
Nüüd on aeg ettepanekute tegemiseks ja nende aruteluks küps. Igaühel meist on võimalik kehastuda rahvaesindajaks ja osaleda seaduste muutmisel.
Veel enne oleks aga tark hoolikalt läbi mõtelda, missuguseid ettepanekuid erakondade, valimiste ja teiste demokraatiateemadega seoses teha soovite. Mida parem on eeltöö, seda suurem on tõenäosus, et just see idee jõuab järgmisesse menetlusfaasi, see tähendab ekspertide lauale ja sealt edasi suurele arutelupäevale.
Tasub tähele panna, et rahvakogu töökeskkond on olemuslikult konstruktiivne, see tähendab muutusi taotlev, Eesti elu edendav ja lahendusi pakkuv. Kõik, kes soovivad mõnd poliitikut või erakonda kritiseerida, ent olukorra lahendamiseks ideesid napib, võiksid leida oma meelepaha väljendamiseks mõne teise koha. Neist pole internetiski puudus.
Rahvakogu keskkonda modereeritakse, mis tähendab, et sõim, roppused, viha ja vägivalla õhutamine ning riigikukutamise üleskutsed eemaldatakse võimalikult kiiresti.
Siin pole tegemist ei tsensuuri ega olukorra ilustamisega. Pigem sooviga luua rahulik töökeskkond kõigile neile, kes sõnastavad oma eluterve rahulolematuse sellisteks ettepanekuteks, mille rakendamine aitab tulevikus Eesti demokraatiat tervemaks teha.
Rahvakogu töö on jagatud viide etappi: alates eilsest saab sisestada rahvakogu keskkonda www.rahvakogu.kogu.ee oma ettepanekuid erakonnaseaduse ja valimisseaduste muutmiseks. Ettepanekuid on võimalik esitada 31. jaanuarini. On loogiline, et oma hea ettepanekuga võiks võimalikult kiiresti välja tulla, sest vaid sel viisil saavad kaasamõtlejad neid häid ideesid toetada ja kommenteerida.
Veebruaris sõeluvad mõttekoja Praxis analüütikud ettepanekud teemade kaupa “kimpudesse” ning koostavad iga teema ja allteema kohta vahearuande. Seejärel annavad erakonnapoliitika ja valimiskorra eksperdid “ettepanekukimpudele” oma neutraalse kommentaari ja lisavad selle rakendamisega kaasneva eeldatava mõju hinnangu.
Märtsis korraldatakse esindusliku valimiga rahvakoosolek, kus ettepanekuid ja nende mõjusid arutatakse. Arutelu tipneb enim toetust pälvinud ettepanekute vormistamisega. Märtsi lõpus esitab president rahvakogu töö tulemuse riigikogule koos ettepanekuga muuta valimisseadust ja erakonnaseadust.
Ettepanekud on oodatud viies valdkonnas: valimissüsteem, erakondade töö korraldus, sealhulgas parteide sisedemokraatia, erakondades ja laiemalt poliitikas liikuv raha ning selle annetamise, aruandluse ja kontrollimise viisid, kodanike võimalus osaleda poliitika kujundamises valimistevahelisel ajal ja avaliku sektori ametikohtade seotus parteidega.
Nende teemade arutamiseks sai rahvakogu loodud, ent see ei tähenda, otsekui oleks teiste valdkondadega kõik parimas korras. Kui seesugune kodanikele avatud seadusloomeprotsess peaks osutuma edukaks, on sama mudelit võimalik tulevikus kasutada mis tahes teiste teemade arutamiseks. Rahvakogu on ühtaegu tõsiseltvõetav ettevõtmine demokraatia korraldust mõjutavate seaduste tänapäevastamiseks, aga teisalt pilootprojekt katsetamaks kodanikkonna valmisolekut just sel viisil poliitikas kaasa rääkida.