Vahepeal on mul tunne, et olen seda kõike varem näinud ja kuulnud. Aastatel 1987-1989, kui Eesti rahvas üha julgemalt kehtivale korrale vastu hakkas ning mil punavõimurid üritasid kõikvõimalike faktide toel tõestada, et nõukogude korrale ei ole alternatiivi. Ja kui fakte nappis, siis hakati naeruvääristama.
Ma ei tõmba siin paralleeli toonaste ja tänaste parteilaste vahele. See oleks liiga „trendikas“, nagu tänapäeval öeldakse. Pigem tajun, et uuenduste ja muutuste vastu sõdivad argumentide, skepsise ja naljatlemisega kõige innukamalt need, kes veerand sajandi eest seisid muutuste eesliinil.
Mitte keegi ei tea täpselt, milliseks kujuneb Rahvakogu töö lõpptulemus. Me ei tea, kas ja milliseid Rahvakogus välja pakutud ettepanekuid Riigikogu seadusi muutes arvesse võtab. Me ei tea, kas Eesti tingimusis täiesti unikaalne rahvakoosoleku formaat sobib seesuguste ettepanekute aruteluks ja parimate ideede välja selgitamiseks.
Kui mitteteadmisest saab Eestis universaalne argument, millega põhjendada uute või teistmoodi asjade mittetegemist, siis on Eesti tulevik mu meelest kurb. Ja nagu ajaloolased täna diskuteerivad selle üle, kas Jüriööl tõstis võõrvallutajate vastu mõõga ja nuia eesti rahvas või mingi kildkondade kogum, siis kunagi tulevikus mõtiskletakse kardetavasti nende põhjuste üle, mis võtsid Eesti rahvalt ja selle arvamusliidreilt tahtmise asju uut- ja teistmoodi teha.
Seesuguse tahtmise ja valmisolekuta oleme peagi tõeliselt kinni jooksnud ja tardunud ühiskond, mis suudab vaid eurosid ja sente lugeda. Kiruda ja kurjustada. Sest mingu meil mistahes viisil, raha ei ole kunagi piisavalt. Selle järjekordseks tõestamiseks ei ole vaja aega ja jõudu raisata.