ERR uudised, Külli Taro
Kohalikele omavalitsustele on valmisdebattides ja teistes aruteludes tähelepanu pööratud kui territoriaalsetele üksustele, elanike kogumitele, ühiselu korraldamise vormile. Räägitakse ka omavalitsuste ülesannetest ja rahastamisest.
Omavalitsust võib aga vaadelda ka kui organisatsiooni, mis koosneb paljudest asutustest. Pühapäeval valitakse linna- ja vallavolikogud, mis omakorda valivad linna- ja vallavanemad, kes hakkavad otseselt või kaudselt määrama paljude asutuste tööd. Millised asutused on aga ühes tavalises Eesti omavalitsuses? Milline on see tüüpiline organisatsioon, mida uutel (või ka ametisolevatel) omavalitsusjuhtidel tuleb lähiajal juhtima hakata?
Pühendusega peatsele valimispäevale teeb Eesti Koostöö Kogu ülevaate tüüpilisest omavalitsusorganisatsioonist. Ülevaade põhineb riigipidamise kava tarbeks tehtud analüüsidele. Omavalitsuste asutustena on seejuures üles loetud ametiasutused ja hallatavad asutused, aga ka omavalitsuste asutatud või selle osalusega sihtasutused, äriühingud ja mittetulundusühingud.
Kokkuvõte on tehtud seisuga, kus Eestis on endiselt 226 omavalitsust. Pärast valimisi on jõustuvad küll mitme omavalitsuse liitumised (18 omavalitsust on otsustanud liituda seitsmeks), ent me ei tea veel, millised asutused sinna jäävad.
Tüüpilises Eesti omavalitsuses (st enam kui pooltes) on järgmised asutused: valla- või linnavalitsus; raamatukogu; kool või lasteaed; rahvamaja vms kultuuriasutus; kommunaalteenustega tegelev ettevõte või asutus.
Ja see ongi tegelikult kõik. Igasuguseid muid asutusi – hooldekodusid, tervisekeskuseid, spordikomplekse, turge või muuseume on juba vähem kui pooltel omavalitsustel. Kokku on omavalitsuste alluvuses või omanduses ligikaudu 3000 asutust, kuid need jagunevad tõepoolest üsna ebaühtlaselt.
Loomulikult on igas Eesti omavalitsuses valla- või linnavalitsus. Kolmeteistkümnes (13) omavalitsuses on veel mõni ametiasutus (kantselei, linnaosavalitsus, sotsiaalabiamet, haridusamet, munitsipaalpolitseiamet vms). Enim ametiasutusi on mõistagi Tallinnas (23), järgneb Narva (10).
Igas omavalitsuses on ka vähemalt üks kultuuriasutus. Pea kõigis on olemas raamatukogu, paljudes mitu. Ainult ühes omavalitsuses ei tegutse raamatukogu eraldi asutusena, vaid see kuulub huvikeskuse koosseisu. Lisaks raamatukogule on pea kõigis omavalitsustes veel rahvamaja või sellele sarnase sisuga asutus (kultuurimaja, huvikeskus, noortekeskus). Kokku leidsin 15 sellist omavalitsust, kus ainus kultuuriasutus ongi raamatukogu, ent neis tegutseb enamasti kool, mis tõenäoliselt täidab ka kogukonna kultuurikeskuse ülesannet.
Eestis on kolm omavalitsust, kus ei ole ühtegi haridusasutust. See tähendab, et seal ei ole ei kooli ega lasteaeda. Need on Alajõe, Kohtla ja Piirissaare vald. 34-s omavalitsuses on ainult üks haridusasutus, enamasti põhikool koos lasteaiaga. Neist kahes on vaid lasteaed (Kasepää ja Püssi) ja ühes omavalitsuses ainult kool (Lüganuse).
Lisaks kultuuri- ja haridusasutusele on enam kui pooltes omavalitsustes ka mõni kommunaalteenuste ja taristu korrashoiuga seotud asutus. Peamiselt on need vee-, soojus- ning varahaldusettevõtted või samas valdkonnas tegutsevad omavalitsuste hallatavad asutused.
Kuigi sotsiaalhoolekanne on omavalitsuse üks põhiülesannetest, peavad mõnda selle eesmärgiga asutust ülal vähem kui pooled omavalitsused (ligikaudu 100). Sotsiaalasutuse all on mõeldud hooldekodusid, hooldekeskuseid, hoolekandekeskuseid, sotsiaalkeskuseid, sotsiaalmajasid, pansionaate, lastekodusid, tugikodusid, perekodusid või rehabilitatsioonikeskuseid.
Kui siia kõrvale natuke omavalitsuste eelarveid piiluda, siis paistab silma, et haridusvaldkonna kulude osakaal eelarvest ja haridusasutuste osakaal kõigist omavalitsuse asutustest jääb enam-vähem samasse suurusjärku (40% kanti). Seevastu kultuuri- ja spordivaldkonnas on küll kolmandik asutustest, ent sinna kulub keskmiselt vaid 12% omavalitsuste eelarvest (2012 andmed). Seega omavalitsuste eelarves ei ole kultuuril ja spordil nii suur osakaal kui asutuste struktuuris.
Vastupidiselt on jälle asutuste struktuuriga võrreldes kohalikes kuludes oluliselt suurem roll kommunaalmajandusel ja ühistranspordil (asutustest 7%, kuludest pea veerand). Üldvalitsemise osakaal eelarvest ja kõigist asutustest on mõlemad 9% juures. Asutuste ja eelarve proportsiooni võrdlus on küll üsna provokatiivne. Need seosed pole päris ühesed, kuid järeldused tegevuste ja raha piltide võrdluses on üsna kõnekad.
Vanasti pidi ühes õiges külas olema kirik, kõrts ja kool. Kuigi omavalitsus ei võrdu päris külaga, siis tänapäeval peavad kiriku ja kõrtsi ülesandeid täitma tõenäoliselt raamatukogu ja rahvamaja, kool (või lasteaed) on ikka alles. Moodsa elu mugavustest ja nõuetest tulenevalt ei saa enamus omavalitsusi läbi ka kommunaalettevõteta.
Lõpetuseks jätan igale lugejale võimaluse endamisi hinnata, kui palju on lõppevas valimiskampaanias käsitletud eelpool mainitud asutuste hetkeseisu ja tulevikku ning kui palju muid teemasid.
Külli Taro riigipidamise kava programmijuht Eesti Koostöö Kogus.