Võimekuse indeks mõõdab eelkõige võimalusi
Sihtasutuse Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava programmijuhi Külli Taro hinnangul ei luba eelmisel reedel avalikustatud kohalike omavalitsuste võimekuse indeks teha järeldust, et omavalitsuste sunniviisilise või vabatahtliku liitumisega kaasneks automaatselt omavalitsuste varasemast parem juhtimine, avalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi ning kohalike elanike elujärje paranemine.
„Indeksile ei tohiks omistada tähendust, mida sellel pole. See on mõõdetavate näitajate alusel koostatud tabel. Nagu igasuguste indeksite puhul ikka, mõõdetakse seda, mida saab või osatakse numbrites mõõta. Ka indeksi koostajad ise rõhutavad oma metoodika kirjelduses, et edetabel näitab omavalitsuste võimekuse potentsiaali, kuid sellel ei pruugi olla mingi seost vajadusega või selle võimekuse tegeliku realiseerimisega,“ kommenteeris Taro lisades, et ta ei kritiseeri mingil juhul ei indeksit ega selle koostajaid. „Vastupidi, mida rohkem me teame, seda parem.“
„On täiesti loogiline, et valitud metoodika alusel jõuavad võimekate pingerea tippu need omavalitsused, kus on rohkem töökohti, raha ja ettevõtlust. Samas vaatab maakaardilt vastu Eesti regionaalse arengu omapära, ehk Tallinna ja selle lähiümbruse suhteline jõukus ning pealinnast kõige kaugemale jääva Kagu-Eesti suhteline vaesus,“ ütles Taro. Tendents, et jõukus, heaolu ja suuremad võimalused koonduvad just pealinna ja selle ümbrusse, on omane pea kõikidele Euroopa riikidele ega sõltu konkreetses riigis kehtivast halduskorraldusest.
„Valdade liitmine annab meile küll suuremad omavalitsused, ent iseenesest ei too see juurde ei töökohti, raha ega jõukust. Sama järelduseni jõuavad ka indeksi koostajad, kui mainivad, et liitunud omavalitsuste positsioonid üldises pingereas võivad küll paraneda, osalt ka pingerea enda lühenemise tõttu, ent võivad ka halveneda,“ lisas Taro.
Praeguse vabatahtliku liitumismalli järgi on liitunud valdade positsiooni paranemise põhjuseks seegi, et liitujad on arutelude käigus liitumise kasulikkuses eelnevalt selgusele jõudnud ning osanud selle potentsiaali mingil määral ka ära kasutada. „Võib öelda, et siin on tegemist loogilise arenguga, mis sobib hästi lahendama konkreetsete valdade koostöö küsimust, ent ei ütle midagi nende omavalitsuste kohta, kel mingil põhjusel see positiivne ühisosa veel leidmata. Samuti ei tasu võimekuse suurenemise põhjuste hulgas alahinnata ka loodavale ühisvallale valitsuse poolt antava ühekordse finantstoetuse rolli,“ kommenteeris Taro.
Kõige vastuolulisemaks peab Koostöö Kogu programmijuht indeksi KOV organisatsiooni osist, mis koosneb omakorda valimisaktiivsuse, volikogusse pürgivate kandidaatide hulga, KOVi hallatavate asutuste arvu ja eraõiguslikes isikutes osalemise hulga näitajatest. „Neid numbreid võib ju liita ja ritta seada, paraku on tulemuse seos hea halduse, avalike teenuste kvaliteedi ning järelikult ka iga konkreetse KOVi võimekusega olematu,“ selgitas Taro.
„Peaasi, et omavalitsused ei jätaks vajalikke otsuseid tegemata sellepärast, et koht tabelis võib tulemusena langeda. Näiteks peame ju mõistlikuks, et kui noori piisavalt pole, tuleks vallal gümnaasium või huvikool sulgeda ning otsida koostöövõimalusi naabritega. Ent asutuse sulgemine viib pingereas kohe võimekuse punktid alla.“
Lisainfo:
Külli Taro,
Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava programmijuht
Telefon: 520 0530
Siseministeeriumi tellimusel koostatud indeksiga ja seletustega saab lähemalt tutvuda siin.