Eesti Päevaleht, Andrus Kivirähk
Talvel on headel inimestel kombeks viia loomadele metsa heina ja kartuleid. Et metsarahvas ikka söönuks saaks, muidu on nad nii luised ja näljase näoga. Loomadel on hea meel, nad tulevad võsast välja ja maiustavad isukalt.
Sel nädalal avalikkusele esitletud riigipidamise kava, mille töötas välja Eesti koostöö kogu, võibki võrrelda säärase heast südamest metsa viidud rammusa toidukraamiga. Sest valimised on tulemas, aga meie erakonnad näevad – vaimses mõttes – kaunikesti kidurad välja. Pole nagu suuri ideid, millega rahva ette minna, üksnes mõned õõnsad loosungid ja raha ümberjagamisele keskenduvad maksureformid. Aga on selge, et säärasest kribust-krabust enam ei piisa. Inimesed on rahulolematud ja kiruvad, sest ootavad lennukaid visioone ja julgeid lahendusi.
Ega riigipidamise kava autorid kadedad ole. Nii nagu näljaselt metsarahvalt ei küsita heina eest tasu, võib ka iga erakond ja poliitik lahkelt toodud moonast endale meelepärased palad välja valida ja oma valimisprogrammi tassida. Ning pärast valimisi loomulikult ka ellu viia, sest pole ju mõtet võimule pürgida lihtsalt selleks, et uhkes kabinetis mõnuleda ja selfie’sid teha. Õiges poliitikus peaks lõõmama paras ports piitsutavat auahnust. Ta peaks unistama sellest, et tulevikus meenutatakse teda kui „meest, kes tuli ja tegi” või kui „Eesti oma raudset leedit”. Tema auahnust ei peaks rahuldama lause „pikima staažiga peaminister, kehastunud rahu ja stabiilsus”, vaid pigem „särav komeet poliitikataevas, kes andis riigi arengule enneolematu hoo”. Sääraseks poliitikuks saada pole sugugi keeruline, kui võtta oma südameasjaks riigipidamise kava korraldamine selle kõigis punktides.
Ega siin polegi muud lahendust: peale Andrese peab soo kuivatamine huvitama ka kõiki teisi ümbruskonna peremehi. Siis võib Pearu jäädagi tagakambrisse oma rehnutit pidama, ainsaks partneriks tühi õllepudel.
Artikkel Eesti Päevalehe veebilehel.