Postimees, Olari Koppel
Eesti juhataja Olari Koppel põhjendab, miks oleks hea korraldada riigikogu töö ümber nii, et koos käidaks vaid ühel nädalal kuus ja ülejäänud aja töötaksid parlamendiliikmed oma senises ametis.
Eesti kodanikkonna esindus riigikogu on aasta-aastalt kaotanud, sageli ka ise loovutanud oma võimu, mõju ja mainet. Selmet käega lüüa või rahvast valedes valikutes süüdistada, tuleb otsida võimalusi parlamendile põhiseaduse ja teiste seaduste järgi kuuluva võimu vähemalt osaliseks tagastamiseks.
Osa meelest annaks soovitud tulemuse riigikogu isikkoosseisu vähendamine praeguselt 101 liikmelt 71, 61 või isegi 51ni. Vähempakkumise keskmes seisab argument, et parlament peab näitama avalikule sektorile eeskuju. Õige, eeskuju on vaja. Ent seda, kuidas riigikogu liikmete arvu vähendamine suurendab parlamendi töövõimet, autoriteeti ja parandab seaduste kvaliteeti, pole ettepaneku autorid siiani tõestada suutnud.
Eesti pakkus oma äsjases riigipidamise kavas välja võimaluse kaotada praegu enamik riigikogu liikmete suhtes kehtivaid töökohapiiranguid, mis teevad parlamendist neljaks aastaks 101-le meie kaaskodanikule põhitöökoha. Samuti peab EKK mõistlikuks korraldada ümber riigikogu töö, tuues parlamendisaadikud korraliselt «seaduste mäele» nädalaks kuus praeguse kolme asemel, ning kasutada e-riigi lahendusi ka seadusloomes. Parlament jääks põhitöökohaks neile, kes neid nädalasi töösessioone ette valmistavad: riigikogu juhatusele, komisjonide ja fraktsioonide juhtkonnale.
Oponendid, nende hulgas ka parlamendi põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste oma artiklis «Kuidas riigireformida riigikogu» (PM, 17.12), on jõudnud ettepanekute autoreid süüdistada nõukogude korra tagaigatsemises. Et sellega justkui taastatakse ENSV ülemnõukogu ja tolle presiidium, kus EKP määratud nomenklatuur kõik asjad ette valmistas ja ära otsustas ning seejärel saabusid Toompeale treialid, kraanajuhid ja karjatalitajad, kes kuuleka käetõstmisega kõigele takka kiitsid. Lisatakse ka, et poliitika ja õigusloome on muutunud nii spetsiifiliseks kõrgpilotaažiks, et sellega saavad iseseisvale riigile vajalikul tasemel hakkama vaid nn pärispoliitikud.
Heitkemgi põgus pilk praeguste pärispoliitikute tööle. Kogenud poliitikud ja poliitikavaatlejad on juba aastaid märkinud, et 101st riigikogu liikmest teeb oma tööd sisuliselt ja professionaalselt umbes iga kolmas. Ülejäänud kaks kolmandikku jaguneb laias laastus kaheks: ühed vajutavad nuppu nii, nagu fraktsiooni juhtkond koosolekul on otsustanud, teised tunnevad end uues vastutusrikkas ametis otsekui vales kohas ja igatsevad tagasi nn pärisellu. Need kaks gruppi võivad mingis ulatuses ka kattuda.
Tõsiasi on see, et neljaks või ka kaheks, saati kaheksaks aastaks oma päristööst õpetaja, raamatupidaja, treeneri või arstina loobumine kahandab, mõnikord ka kustutab võimaluse naasta parlamenditöö järel oma hariduse ja kutsumuse järgsesse ametisse. Kadunud on õpilased ja kvalifikatsioon, rääkimata inimlikult vägagi mõistatavast tõsiasjast, et parlamendiliikme töötasu ja hüvitis on oluliselt suurem kui paljudes teistes ametites Eestis praegu makstakse. Vastutus oma tegevuse eest piirdub eelkõige poliitilise vastutusega ning mitte niivõrd valijate kui oma erakonna ees. See omakorda motiveerib kohast kinni hoidma, töötama hea koha eest järgmises valimisnimekirjas.
EKK riigipidamise kava tuleb vaadelda tervikuna. Tegime oma riigikogu töö ümberkorraldamise ettepaneku teadmises, et lähiajal tuleb lõpetada asendustegevus ja keskenduda esmatähtsale. Jättes ära kõik sellised tööd, mille sihiks pole kiire lahendus konkreetsele ja eluliselt tähtsale probleemile, väheneb oluliselt riigikokku jõudvate eelnõude maht. Avalikul sektoril tuleb loobuda mõtteviisist, et iga probleemi lahendab uus koodeks, seadus või vana seaduse parandamine. Tõsi, õigusloomeprotsessi lükkab valdavalt käima mõni valitsusasutus, ent keegi pole võtnud riigikogult õigust saata pärast esimest lugemist tagasi valitsuse algatatud eelnõu, mille järele parlamendi enamuse meelest puudub sisuline vajadus. Kui tööd hakkab olema vähem, kahaneb ka töö tegemiseks kuluva aja hulk.
Ülilühikesed täiskogu istungid on praeguse parlamendirutiini pärisosa. Tullakse kokku selleks, et parlamendi töö- ja kodukorra seadus näeb nii ette. 101 inimest, neist enam kui pool mujalt kui Tallinnast ja Harjumaalt, sõidavad kokku selleks, et veeta viis minutit saalis ja vajutada kaks korda nuppu. Komisjoni istung jääb ära, sest ministeeriumid pole nõutud ajaks tööga valmis jõudnud. Pole just kõige mõistlikum ajakasutus.
Loomulikult väidetakse vastu, et parlamendi põhitöö käib komisjonides. See on nii, aga teatud piirini. Komisjonide töökoorem on äärmiselt erinev, kolme kodukorrajärgset koosolekut töönädalas suudavad korraldada vaid üksikud komisjonid ja sedagi vaid nn kiirel ajal. Komisjonide koosolekuid väisavad riigiametnikud ja eksperdid ei salga omavahelistes vestlustes, et võrreldes 10 ja eriti 20 aasta taguse ajaga on komisjoniliikmete pühendumus oluliselt kahanenud.
Komisjonide töökoormuse täpset statistilist analüüsi küll pole, ent kui keegi selle teha võtaks, annaksid selle järeldused parlamendi autoriteedile järjekordse hoobi. Parlamendi, see tähendab järelikult komisjonide suhteline nõrkus võrreldes valitsusasutustega tuleneb ka sellest, et komisjonides napib eksperte, kes oskaksid ja sageli ka söandaksid anda rahva mandaadiga inimestele professionaalset ja erapooletut nõu.
Mis oleks aga head selles, kui advokaat, treener, arst ja õpetaja hakkaksid oma põhitöö kõrvalt ka seaduseid menetlema ja neid vastu võtma? Esiteks, nad ei peaks käima aeg-ajalt valijatega kohtumas, et kätt tegeliku elu pulsil hoida. Nad teeksid seda iga päev niikuinii, oma koolis, ettevõttes, kogukonnas. Nad ei peaks oma elu põhimõtteliselt ümber korraldama, sealhulgas soetama teist püsielukohta Tallinna. Teiseks võtab see vajaduse iga hinna eest parlamenti püsima jääda, sest ametialased oskused ei kao ning ka saadav sissetulek kahaneks vaid parlamenditööga seotud otseste kulude hüvitamise võrra. Vaba mõtet ja sõltumatut käitumist tuleks riigikokku tublisti juurde. Kolmandaks oleks parlamendi koosseis stabiilsem, seal oleks esindatud enamik valimistel antud ja saadud häältest (legitiimsus!), sest kaoks vajadus asendusliikmete ja omakorda nende asendusliikmete järele. Ka valitsuse liikmed võiksid kuuluda mitme teise ja väga demokraatliku riigi eeskujul parlamendi koosseisu.
Lõpetuseks kaks sõna professionaalsetest poliitikutest. See jutt tuleb kuidagi tuttav ette ka halvustavate viideteta nõukogude tööinimestele, karjatalitajatele ja kraanajuhtidele. Kui 1991. aasta sügisel alustas tööd Põhiseaduse Assamblee, siis osatasid ka toonased «profid» ehk nõukogudeaegne nomenklatuur, et mingid muuseumitöötajad ja katlakütjad on hakanud poliitikuid mängima. Läks nii, et noodsamad isehakanud kirjutasid oma põhitöö ja muu elu kõrvalt kokku väga hea põhiseaduse. Mina küll ei arva, et praegused muuseumitöötajad ja õpetajad ja kunstnikud oleksid kuidagi kehvemad või rumalamad kui nende kolleegid vaid üks inimpõlv tagasi. Vastupidi – kodanikena oleme ju nüüd palju targemad.
Parlamenditöö ümberkorraldamine Eesti pakutud viisil ei tee riigikogule kuidagi kahju. Loomulikult sisaldab uus töökorraldus ka riske, ent neid teadvustades ja maandades on parlamendil võimalus saada tagasi vähemalt osa käest antud võimust. Vähemasti võimalused selleks on suuremad kui vanaviisi jätkates.
Autor töötas aastatel 2000–2005 riigikogus fraktsiooni nõunikuna.