ERR, Annika Uudelepp
Mõni nädal tagasi avaldatud Eesti riigipidamise reformi teemalises filmis tuli välja, et riigi reformimine on miski, mille vajadust tunnetatakse mitmelt suunalt. Samas ei paista sellest tunnetamisest suurt midagi edasi saavat ja üks, millest paistab puudu olevat, on julgus. Sellele olukorrale pani mu meelest väga tabava diagnoosi Märt Rask, küsides: „Kuidas jänest julgustada?“
Pisukese järelemõtlemise peale pakkus Rask, et julgustada saaks nii, et „kõiki küsimusi ja probleeme ei pea kaaluma kaalukausside peal viib-toob hääli.“ Ja rõhutas: „Kõik ei pea.“
Üks minu uusaastasoov ongi, et sel aastal oleks neid ministreid ja riigikogu liikmeid palju vähem, kelle puhul oleks vaja mõelda, kuidas jänest julgustada. Ja palju rohkem oleks neid, kelle puhul oleks põhjust küsida: „Kuidas pidurdada komeeti, et saba järele jõuaks?“
Oskar Lutsu „Kevade“ ainetel öeldes – kui nad kohe 1. jaanuarist ei suuda häälte kõrval millelegi muule mõelda, siis tehku seda palun 1. märtsist. See oleks kaugelt enam kui vaid pool rehkendust.
Praegu hooguvõtvas valimiskampaanias on näha, et jõuluteema on mõjunud väga inspireerivalt. Pea igalt erakonnalt kuuleme hoogsaid reklaamlauseid rubriigist „rohkem raha kätte“. Oma tootearenduses on erakonnad jõudnud peaaegu samale tasemele, mida võime kohata kiirlaenufirmade reklaamides. Selle väikse erisusega, et hoiatussõnum puudub. Näiteks SMS- või muude laenude puhul peab reklaamija hoiatama, et iga laen on finantskohustus ja kutsuma üles oma otsust läbi mõtlema ning lepingutingimused endale selgeks tegema.
Rohkem raha kätte – tüüpi valimislubaduste puhul võiks ka kõlada hoiatussõnum: „Tähelepanu, tegemist on lubadusega, mille jaoks ei pruugi meil tegelikult raha olla. Valija, mõtle oma otsus hoolikalt läbi ning pea vajadusel nõu asjatundjatega, et aru saada, millest selle lubaduse täitmiseks loobutakse.“ Või veelgi konkreetsemalt: „Tähelepanu, tegemist on lubadusega, mille täitmiseks peame lõpetama mitme toetuse maksmise, mida siiani olete saanud ja sulgema veelgi päästekomandosid.“
Minu teine soov ongi, et valimiseelses arutelus kostuks hoiatusena ka kokkuvõetav pool, kus tuuakse esile, mille arvelt seda kõike rahastatakse, sest vaba raha lahkete valimiskinkide maksmiseks Eesti riigil lihtsalt ei ole.
Möödunud aasta pakkus ka palju kontraste. Näiteks sallivuse ja väärtuste kaitse ümber kõlanu võiks takkajärgi nimetada vihakõne festivaliks. Või siis töövõimereform, kus üksmeelel oldi selles, et peaks üllas olema, kuid mitte ei suudetud kokku leppida, kes ja kuidas peaks üllas olema. Nii mõnigi kurtis, et kuigi teerull on aeglane, siis ratastooliga selle eest ikkagi ei pääse.
Need on näited olulistest teemadest ja otsustuskohtadest, mis ongi keerukad või mis jäävadki vastuoluliseks. Soovin, et selliste oluliste otsuste puhul oleks meil uuel aastal tahet, taipu ja kannatust ära oodata see ühiskondlik mõju, mille nimel need keerukad sammud ette võeti ning mitte tagasi vastuoludesse vajuda.
Lõpetuseks veel selline väike soov, et tegelased poliitlaval ei mõjuks kui komöödiasarjast tuttav Hyacinth Bucket, kes ise end küll Bouquet´ks kutsus. Tema retsept väljapaistmiseks oli lihtne: näita teisi rumalatena, teeskle, et endale ebameeldivaid ei tunne ja usu, et elad egotsentrilises maailmas, kus kuu ja tähed tiirlevad sinu ümber.
Ma soovin, et me kõik oleksime sel aastal ümbritsetud toredate inimestega, kes ise tahavad meiega koos ühist asja ajada. Kui see välja tuleb, siis muud soovid täituvad iseenesest.