Ta toonitas, et eelnõu ei tohiks sisaldada niiöelda peidetud eelnõusid, kui eelnõu nimi on küll üks, kuid tegelikult viiakse läbi hoopis teise seaduse olulisi ja sisulisi muudatusi.
Luiga tõi näiteks, et 2014. aasta suvel pöördus notarite koda advokatuuri poole seoses politsei- ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga. Oma pöördumises avaldas notarite koda muret eelnõu paragrahvi osas, mille kohaselt täiendati notariaadiseadust sättega, millega tekib notaril kohustus anda julgeolekuasutuse nõudmisel andmeid ametitoimingute kohta julgeolekuasutusele julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses nimetatud julgeolekukontrolli teostamiseks.
«Eelnõu nimi ei avanud, et eelnõu hõlmab endas notarite jaoks äärmiselt olulisi muudatusi. Lisaks oli advokatuuri hinnangul taunimisväärne, et eelnõu väljatöötamisse ei ole olnud kaasatud notarite koda, mis arvestades eelnõu tõsist riivet notarite tegutsemise põhiprintsiipidele ning negatiivset mõju kõigi õigusabi vajavate isikute põhiõigustele, oleks olnud hädavajalik. Lisaks sellele, et notarite koda ei olnud eelnõu väljatöötamisse kaasatud, ei ole nende tegevust otseselt reguleerivat eelnõu neile kui antud valdkonna asjatundjatele ka arvamuse avaldamiseks saadetud,» märkis Luiga.
Luiga sõnul väljendatakse viimasel ajal sõnades aina rohkem soovi kaasata õigusloomesse huvigruppe.
«Samas peitub saatan detailides ja kui sisulise kaasamise asemel antakse ülilühikesi tähtaegu, siis saadakse küll punkt kirja, kuid sisulist kaasamist pole toimunud. Väga harva oleme näinud, et kaasatute arvamusega tegelikult ka arvestatakse. Euroopa direktiividega kooskõlastamise egiidi all surutakse maha mistahes kahtlused seaduse või muu regulatsiooni asjakohasuse osas,» lausus Luiga.
Tema sõnul võiks huvigruppe kaasata senisest enam just sisuliselt, mitte vormi täiteks. «Poliitikute ja ametnike arvates kaasatakse juba liiga palju, huvigruppide arvates ikka liiga vähe. Usun, et peamine põhjus pole mitte pahatahtlikkus vaid just liiga pingeliseks kruvitud tempo. Tuleks lõpetada seadusandliku ja täitevvõimu töö tõhususe mõõtmine vastuvõetud õigusaktide arvu järgi,» ütles ta.
Eesti õigustekstide keel võiks advokatuuri esimehe sõnul alati olla selgem ja lihtsam, kuid ta ei usu tagasipöördumise võimalikkust nö lihtsa ja loomuliku elu juurde.
«Euroopa Liidu õiguse kohaldamine ja normitehnika areng viib paratamatult õiguskeele ja terminoloogia kaugenemisele tavakeelest. Seda enam tuleks investeerida riigi õigusabisse ja riigiametite kodulehtede arengusse, et tavakodanikel ei kaoks side õigusega ning oleks võimalik saada kiirelt informatsiooni vastuvõetud õigusaktide sisu ja tähenduse kohta. Seaduse seletuskirjad on tänuväärne lisalugemine, mida võiks enam kodanikele kättesaadavaks teha,» sõnas Luiga.
Advokatuuri juhi hinnangul on 2014. aasta halvima õigusakti tiitlile mitu kandidaati.
Esimeseks näiteks tõi ta selle, et töötajad, kes on juhuslikult ka kuskil juhatuses, ei ole enam kaitstud töötuskindlustusega olenemata sellest, et nad on endiselt kohustatud tasuma töötasult töötuskindlustusmakseid.
Teine kandidaat on tema sõnul 1000-euroste arvete seadus, mis on ehtne näide riigi halduskoormuse nihutamisest ettevõtjatele ja ebaausate ettevõtjate püüdmise asemel kogu majandussektori karistamisest.
«Negatiivse näitena tooks välja tänavu 1. jaanuaril jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatuse, mis näeb ette, et menetlusdokumendid loetakse kättetoimetatuks isikule kolme päeva möödumisest dokumendi e-postile saatmisest. Seadusandja on pidanud teisejärguliseks seda, kas menetlusosaline on ka tegelikult saadetud menetlusdokumendid kätte saanud või on näiteks haiglas, puhkusel, reisil. Küsimus ei puuduta üldsegi mitte ainult advokaate vaid kõiki isikuid, kes kohtuga suhtlevad. Kuna menetlusdokumentide kättetoimetamine on seotud näiteks selliste oluliste menetluspõhimõtetega nagu poolte võrdne kohtlemine ja õigus olla ärakuulatud, siis olukord, kus isikutele ei ole tagatud mõistlik võimalus menetlusdokumentidega tutvumiseks, toob tõenäoliselt kaasa täiendavaid kohtuvaidlusi,» märkis Luiga.
Negatiivsena tõi advokatuuri esimees välja ka riigikogu liikme vastutusele võtmist muutva seaduse, kuna tema sõnul ei peaks riigikogu kasutama seadusandlikku monopoli selleks, et omaenese julgeolekut kindlustada.
«Hea õigusloome tava eeldab, et seadusandliku võimu teostamise eesmärk peab olema kooskõlas avaliku huviga, mitte teenima kitsalt erakonna, selle liikmete või toetajate huve. Riigikogu ei ole mitte seaduseid tootev ametkond vaid võiksid olla ka eetilisteks majakateks seaduste võrdse kohaldumise eest seismisel,» ütles ta.
Eesti iseseisvuse taastamise järel vastuvõetud parim seadus on Luiga hinnangul põhiseadus, kuid halvim sõltub tema sõnul vaatenurgast ja ajastust. «Seaduste kvaliteet normitehnilises mõttes on kindlasti pidevalt paranev, ei saa võrrelda eelmise sajandi viimase kümnendiga. Eks esimeste tõlkeseadustega sai ikka rohkem nalja, kui tänapäeval,» lausus ta.
Luiga hinnangul on Eesti õigusloomes suures plaanis kõik hästi. «Meil on töövõimeline parlament, stabiilne valitsus, asjatundlik haldusaparaat ja infotehnoloogia annab võimaluse üsna kiiresti jagada ning vahetada informatsiooni õigusloome küsimustes. Mul endal on hakanud tekkima tunne, et me kohati lihtsalt kurname ennast välja oma liigses agaruses ja täiuseihaluses, liigselt pingutame ideaalse ja kristallina korrapärase õiguskorra nimel, mis on utoopia. Kunagi juba täistuure kogunud masinavärki ei oska keegi enam peatada. Hoog sai sisse Eesti õiguskorra taasloomisel, kiirendus tulu Euroopa Liiduga ühinemisel, infotehnoloogia andis uued võimalused ja kord juba väljakujunenud seaduste tootmisharus töötavad inimesed ei suuda enam üles võetud tempot alla lasta. Liiga vähe usaldatakse ametnikke, kes omakorda otsustamisest tulenevad vastutuse vältimiseks üritavad kõike seadustega ära lahendada,» märkis ta.