Postimehe juhtkiri
Kuigi võib öelda, et Eesti on suhteliselt edukas eurotoetuste kasutaja, on meil uut eelarveperioodi silmas pidades palju mõttekohti. Euroraha on Eesti lähiaastate investeeringutes üliolulisel kohal ja kui me seda targalt paigutada ei oska või lausa tuulde pillame, saame loodetud majandusarengu asemel tühjad pihud ning kuluka (ja kohati mõttetu) taristu.
Euroopa Liidu 2007.–2013. aasta eelarveperioodil eraldati Eestile 3,4 miljardit eurot. Ühest küljest on tõukefondide kaudu laekuva euroraha kogus tavainimesele hoomamatu, teisalt mõistetakse ja tunnetatakse selle tähtsust väga hästi. Mullu Faktum & Ariko tehtud uuringust selgus, et 77 protsenti Eesti elanikkonnast teab või on kuulnud mõnest ELi (kaas)rahastatud projektist oma kodukandis, mille eesmärk on piirkondlik areng.
Valdav osa – 94 protsenti – andis selle mõjule ka positiivse hinnangu. Ka Eesti elanike suurt toetust ELile, mida sageli seostatakse julgeoleku ja üldisemalt turvatundega, võib kahtlemata põhjendada ka vahetult nähtava heaolu kasvu ja arenguga ümbritsevas majanduskeskkonnas.
Sellele, kuidas me euroraha kasutame, on seni antud valdavalt soodsaid hinnanguid, seda just võrdluses teiste Ida-Euroopa riikidega. «Esiteks on meie valitsus võimekam ja teiseks on aususe tase kõrgem,» on öelnud Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm, viidates meie suhteliselt väiksemale korruptsioonimurele. Kuid üldpilt ei pruugi nii roosiliseks jääda.
Tänasest Postimehest saame lugeda, kuidas omavalitsused üritavad tülide ja tagatoakokkulepetega laiali jagada üht osa ELi järgmisse eelarveperioodi kuuluvat raha (135 miljonit eurot), millest peaks abi olema tunduvalt suuremate piirkondade arengul kui üks väikelinn või vald. Võimalus saada endale näiteks kergliiklustee või mõni muu objekt võib osutuda taktikaliselt toredaks asjaks, mida kohalikul poliitikul on tore avada ja ka valimistel häälteks konverteerida. Aga pikem plaan?
Projektikirjutamise oleme omandanud, aga kuidas õppida mõistlikult koostööd tegema? Siin ei saa üle ega ümber riigipidamise reformist, mille sõnastas Postimehes tabavalt Eesti Koostöö Kogu programmijuht Külli Taro: «Ideaalis võiks küsida nii: milline oleks ülesannete ja raha jaotus keskvalitsuse, kohaliku omavalitsuse, kodanikuühenduste ja eraalgatuse vahel, kui tuleks kohalik ja riigihaldus praegust olukorda ja tänapäeva võimalusi arvestades nullist üles ehitada?» (PM 5.12.2014)
Euroopa Liidu toetusraha abil tehtavad investeeringud on sedavõrd kaalukad, et suuresti saab nende najal tehtavate investeerimisotsuste pinnalt küsida, millisena me Eestit tulevikus näha tahame. Eriti puudutab see just riigi kui terviku arengut. Kui erakondade valimisplatvorme selle pilguga lugeda, leiame neist paraku rohkem juba otsustatud projekte kui strateegilist vaadet.