Üldistatult lähenedes on kohalikul omavalitsusel kaks olemuslikku põhjust või põhjendust: demokraatlik ja majanduslik.
Esmalt demokraatlik vaade. Alustame päris algusest: kohalik omavalitsus on keskvalitsusest eraldiseisev demokraatlikult valitud esinduskoguga otsustustasand, mis peab otsustama ja korraldama kohaliku elu küsimusi. Demokraatlikult valitud esinduskogu pole vaja selleks, et keskvalitsuse otsuseid ellu viia ja ettenähtud teenuseid osutada. Selleks piisaks üksnes täidesaatvast organist, riigi regionaalsest üksusest.
Kohaliku elu küsimustes ei saa ega tohigi keskvalitsus kõike ette kirjutada. See ei tähenda muidugi, et keskvalitsus peaks oma käed puhtaks pühkima, kui omavalitsustele seaduses mingisugune ülesanne või võimalus ette nähakse.
Kui riigikogu on vastu võtnud valitsuse algatatud seaduse, peab valitsus veenduma, et normid on rakendatavad, ja kaasa aitama nõu ja koolitusega. Keskvalitsusel on ressurssi rohkem ja omavalitsusliitudelgi on oluline roll.
Kohaliku elu küsimuste üle otsustamisega kaasneb vastutus. Kas aga kõik omavalitsused tahavad üldse seda vastutust võtta? Kui pole valmisolekut vastutust võtta, ei ole olemuslikku demokraatlikku põhjendust eraldiseisvaks valitud valitsemistasandiks või -üksuseks.
Teiseks majanduslik vaade. Kui tahta teha majanduslikult efektiivset teenuse osutamise täidesaatvat organit, saavutada tõsiseltvõetavat mastaabiefekti, oleks piisava hulga nn kliendibaasi saavutamiseks vaja hoopis suuremaid üksusi, kui senises diskussioonis on prevaleerinud. Kahjuks jääks puhtalt majanduslikult vaadates paljude ülesannete lahendamiseks mõni maakondki liiga väikeseks.
Oleme arutult palju aega kulutanud sellele, et defineerida “õiget” kohalikku omavalitsust. Sellist ei ole olemas või vähemalt pole seda keegi näinud. Absoluutsete, igas olukorras kehtivate kriteeriumide otsing on viinud meid juba mitu korda sohu. Miks usume sama teed sammudes, et jõuame paremasse kohta?
Poliitiline otsus
Kas saame ikka öelda, et see ei ole üks „õige“ omavalitsus, kui see ei suuda näiteks kõiki jäätmeseadusega pandud kohustusi täita või pole piisavalt “kliente” hooldekodu ülalpidamiseks? Äkki on tõesti probleem hoopis ülesannetes ja nende korralduses?
Erinevalt laiemast arvamusest, et haldusreform on pigem tehnilise korralduse küsimus, leian mina, et haldusreform on väga poliitiline ehk maailmavaateline otsus.
See, mis on riigi ja mis kohaliku omavalitsuse ülesanne, mis peab olema Eestis kõikjal ühtmoodi, mis võib erineda, on poliitiline otsus. Mille üle peaks saama otsustada kohalikul tasandil ja mille osas on võimalus erineda?
Ükskõik, milline on maailmavaateline lähenemine riigi ja omavalitsuse rollile, edukas ja Eestile sobiv haldusreform peab igal juhul täitma paari tingimust.
Kõigepealt paindlikkus. Omavalitsused on ja jäävad erinevaks. Omavalitsusmudel peab sobima kõigile – nii Järva-Jaanile, Tartule kui Lääne-Saare vallale.
Peale selle tuleb arvestada tänapäeva elulaadi. Inimeste elu ja töökoht ning avalike teenuste tarbimise kohad ei ole ühesugused. Eeldus, et liitumistega on võimalik maksude laekumise ja teenuste tarbimise omavalitsused alati kattuma panna, on naiivne.
Lõputult liituda ei ole võimalik. Viimase rahvaloenduse andmetel töötas keskmiselt 80 protsenti Eestis hõivatutest oma kodumaakonnas (sellest arvestusest on väljas välismaal töötajad). Kui Harjumaa ja Tartumaa välja võtta, langeb keskmine oluliselt.
Üks samm pole lahendus
Haldusreform pole üks otsus ja samm, vaid palju tegusid, mida peavad tegema omavalitsused, omavalitsusliidud ja keskvalitsus.
Esmalt tuleb luua tingimused selleks, et omavalitsused saaksid iseennast aidata. Ühisasutuste regulatsiooni loomine ja – mis eriti oluline – rakendamine. Miski ei rakendu iseenesest, lihtsalt seadusesse midagi kirjutades. Keskvalitsusel ja omavalitsusliitudel on siin oluline roll.
Teiseks peavad kehtestatud reeglid olema rakendatavad, vastu võetud õigusnormid hästi läbi mõeldud ja elluviimine toetatud. Võti on keskvalitsuse käes. Kui omavalitsustel on mõistlik leivad ühte kappi panna ehk ühineda, tuleb seda muidugi teha, aga üksnes ühinemised ei lahenda Eesti omavalitsuskorralduse ja regionaalelu kõiki probleeme.
Veel üks konkreetne samm, mida saaks kohe teha. Alanud uuel Euroopa Liidu toetusperioodil võiks võimalikult vähe raha kulutada üldistele niinimetatud arendustegevustele, mis on küll kindlasti toredad ja võimaldavad hästi aega veeta, kuid ei lahenda ühtegi olemasolevat päriselu probleemi.
Raha tuleks jagada selleks, et midagi tehtud saaks, miski paremaks muutuks, et me ei avastaks järjekordse perioodi lõpus, et raha on küll kulutatud, kuid probleemid jäänud. Aga seegi on jutt keskvalitsuse tegemistest ehk nõndanimetatud riigireformist.
Ent veel kord. Üksik samm ei ole lahendus. Näiteks nähakse kohalikes maksudes ühte päästerõngast. Aga selleks, et maksu koguda, peab olema, kelle käest seda koguda. Kohalike maksude kehtestamiseks võib muidugi enam võimalusi luua, kuid tõenäoliselt saavad tagajärjena rikkamad rikkamaks ja vaesematel ei muutu midagi.
Haldusreform ja veel vähem haldusterritoriaalne reform ei lahenda kõiki Eesti probleeme. Ei likvideeri inimlikku rumalust ja tegemata jätmisi.
Jah, ehk jäi mõni vajalik otsus kunagi tegemata, aga aeg on edasi läinud. Nüüd on võimalik teha asju, mida keegi 10 või 20 aastat tagasi ette ei kujutanud. Selmet taga nutta tegemata haldusreformi, võiksime edasi minna. Targemalt. Hoida vaid pea selge ja mitte unustada, et Eesti on eriline. Ei ole maailmas teist nii väikese rahvaarvu, hõreda ja ebaühtlase asustustihedusega riiki, mis oleks ühtlasi Euroopa Liidu ja NATO liige koos sellest tulenevate kohustustega, ent pole nii rikas kui Luksemburg.
Tuletan meelde, et isegi Lätis elab pea 700 000 inimest rohkem kui Eestis. See on Harju ja Tartu maakonna jagu enam. Mida kõike oleks võimalik teha, kui meil nii palju rohkem inimesi oleks. Aga meil ei ole, vahest isegi õnneks, sest see teebki meid ainulaadseks.
Artikkel põhineb ettekandel Eesti kohaliku omavalitsuse süsteemi, Eesti linnade liidu, Eesti maaomavalitsuste liidu taasloomise 25. aastapäevale pühendatud konverentsil “Riik ja kohalik omavalitsus – ajaloost ning tänapäevast – ikka suunaks parem tulevik”.