Postimees, Urmas Reinsalu
Eesti õigusruum vajab korrastamist ning justiitsministeerium on seadusloome vohamise luubi alla võtnud, kirjutab justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL).
Suvised teetööd panevad liikleja kannatuse proovile. Igal hommikul uued reeglid, kuidas ja kuhu liikuda saab või tohib, teevad tööle siirduja meele mõruks. Sama tunne on ettevõtjal, kui tema postkasti potsatab järjekordne Riigi Teataja teavituskiri, milles järjekordse seaduse muutmise seadusega muudetakse aruandluse või maksude tasumise korraldust.
Eesti õiguskorda peetakse Euroopas üheks moodsamaks, sest koos riigi ülesehitamisega oli võimalik luua ka täiesti uus õigusruum. Iseseisvuse taastamise algaastatel koostati väga kiiresti mahukad seadused, mis võimaldasid ühiskonnas maksma panna euroopalikud õigusväärtused. Pikkadeks avalikeks aruteludeks ei olnud aega ja võimalustki, sest õiguskord tuli süsteemselt ja korraga üles ehitada.
Vahel tuli siiski piirduda kiirete ning ajutiste lahendustega, mis omakorda tõi kaasa vajaduse seadusi pidevalt täiendada ja muuta. Järgmine õigusloojate väljakutse oli ühinemine Euroopa Liiduga, mil tuli taas teha suuremahulisi muudatusi.
Kõige olulisem on siiski mõtteviisi muutus ja ühiskonna laiem arusaam, et kõike ei pea seadusega reguleerima.
Võiks arvata, et riigielu stabiliseerumisega kaasneb ka seadusloome masina töötamine madalamatel tuuridel, kuid tegelikkus on pidevad teetööd. Teaduspõhisele õigusloomele ning selle mahu vähendamise vajadusele on sõnavõttudes viidanud nii arvamusliidrid, eri huvigrupid kui ka asjatundjad Eesti Koostöökogust advokatuurini välja.
Seaduste kiire muutumine toob kahju õiguskorra stabiilsusele, suurendab riigi töökoormust ning põhjustab inimeste ja ettevõtjate hulgas selgusetust. Seadustega reguleeritakse endiselt asju, mida ei peaks üldse seadusega ette nägema. Näiteks on eri seadustes kirjeldatud detailselt riigiasutuste sisemine töökorraldus, mitmesugused IT-süsteemid ja nende sisu. Poepidaja ei määra ju poe lahtioleku aegu ära oma põhikirjas. Miks peaks seda tegema siis riik?
Justiitsministeerium saatis äsja laiemale avalikkusele arvamuse avaldamiseks riigi vaate paremaks õigushooldeks ja vohava seadusloome kokkutõmbamiseks. Keskne eesmärk on lähtuda ultima ratio põhimõttest, mille järgi olemasoleva seaduse muutmine või uue loomine tuleb kaalumisele alles siis, kui kõik muud võimalused probleemi lahenemiseks on ammendunud.
Riigi valitsemises peab valitsus toimima ühtse meeskonnana ja tegutsemist peab toetama ka õigusloome protsess. Uue seaduse väljatöötamise vajalikkust peab tõdema valitsus tervikuna, mitte üksik minister. Kokkulepped olulistes õiguspoliitilistes valikutes tuleb teha enne seaduse kirjutama asumist ning võimalusel ühitada ühte elulist probleemvaldkonda mõjutavad seadusloome algatused.
Hea näide on siinkohal kiirlaenuturu korrastamine. Kiirlaenudega hädas olijate olukorra leevendamiseks ja edaspidiste probleemide ennetamiseks võeti korraga ette mitu sammu. Laenu andjate tegevust puudutava uue seaduse loomisega kehtestati laenude andmise lepingule rangemad reeglid ning piirati laenude reklaamimist.
Samas on kindlasti kõigil veel meeles nn firmaautode käibemaksu kehtestamine eelmisel aastal, mille mõjud olid puudulikult hinnatud. Nüüd on ka maksu- ja tolliameti juht tunnistanud, et loodetud tulemust ei ole saavutatud. Mõjude hindamine on aga väga oluline. Uue seaduse peaks vastu võtma ainult juhul, kui kaasnevad kulud on põhjendatud tekkiva majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase kasu tõttu, edasikanduv mõju on arvesse võetud ja tegelikult saavutatav kasu on võimalikult suur.
Ühed parimad indikaatorid, andmaks teada ühiskonna kitsaskohtadest, on hästi organiseerunud ja teadlikud huvigrupid. Kogukonna kaasamine riigivalitsemisse on iga aastaga paranenud, kuid ka siin on palju arenguruumi.
See on kahesuunaline tee, kus õiguse looja peab võimalikult varases seadusloome faasis kutsuma laua taha arutama põhilised huvigrupid, keda tulevane seadus võiks puudutada ning ka kaasatavad mõistavad, et tulemused saavutatakse konstruktiivsete ja läbimõeldud seisukohtade esitamisega.
Ettevõtja, õpetaja või lapsevanem ei peaks oma igapäevaelus pingsalt jälgima, kas tema tegevus on õiguskuulekas. Riigi ülesanne on tagada teatud üldiste andmete kogumine või maksude laekumine, et oleks võimalik ühiskonna elu suunata või olemasolevaid ressursse õigesti kasutada. Samas ei tohi olla halduskoormus aruandluseks liiga suur.
Kava peab oluliseks hoida selles küsimuses tasakaalu. Ettevõtjatele ja kodanikele halduskoormuse lisamise korral tuleks vähendada nende muid kohustusi. Heaks abiliseks on elektroonilised lahendused ja lihtsustatud või eeltäidetud aruanded. Juba praeguseks on selleks tehtud mitmes sektoris arendusi, olgu siin mainitud maksudeklaratsioonide automaatseks muutmine või muud e-teenused, ühtsed kontaktpunktid ja infoportaalid.
Kõige olulisem on siiski mõtteviisi muutus ja ühiskonna laiem arusaam, et kõike ei pea seadusega reguleerima ja väiksemate ebakõlade ilmnemisel saab sellest üle mõistliku tõlgendamise abil.