Riigivalitsemise teemad arvamusfestivalil

Selleaastasel Arvamusfestivalil Paides oli riigihalduse ja omavalitsuskorralduse teemadele pühendatud täiesti eraldi kahepäevane teemaala pealkirjaga „Toimiv riik“. Lisaks arutati laupäeval paralleelselt e-valitsemisega seotud küsimusi alal „Toimiv e-riik“. Kahel päeval toimus kokku üheksa arutelu. Eesti Koostöö Kogu aitas sisustada neli teemat, millest allpool leiab väikese ülevaate.

Lisaks Eesti Koostöö Kogule lõid edukate arutelude korraldamisel kaasa Poliitikauuringute Keskus Praxis, Advokaadibüroo Raidla Ellex, Maanteeamet, Terve Eesti Sihtasutus, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Linnade Liit, Siseministeerium, E-riigi Akadeemia, EBS ja Arengufond.

Pildid leiab Eesti Koostöö Kogu Facebook´i lehelt.

 

 “Kuidas riigi tulu kasvatada?”

Kui tavapäraselt keskenduvad riigireformi arutelud riigi kuludele ja eelkõige nende kärpimisele, siis Arvamusfestivali riigivalitsemise teemaala avati hoopis võrrandi teise poole ehk tulude lahkamisega. Küsiti, mida ja kuidas maksustada? Millest veel võiks tulu riigieelarvesse juurde saada?

Kogemusi praktikast ja ekspertteadmisi jagasid Viljar Arakas, Olari Taal, Kaidi Ruusalepp ja Veiko Lember. Arutelu juhtis Kersti Kaljulaid.

Tunnustati, et oma loomise ajal oli meie maksusüsteem väga hea, kuid see ei kajasta enam reaalset elu. Ei soosi uut kasvu ega arvesta globaalse konkurentsiga. Lihtsus ei saa põhimõttena ära blokeerida tänaseid vajadusi.

Maksusüsteem ei soosi just alustavaid ettevõtteid. Kui põhimõttena peaks maksustama rikas olemist, mitte rikkaks saamist, siis meie süsteem mõjub vastupidiselt, soodustades kapitali ja koormates liialt tööjõudu. Nullprotsendiline tulumaks reinvesteeritud kasumilt  ei aita tänapäevast ettevõtet, mis on teadmistepõhine.

Varamaksude mittekasutamine on suhteliselt unikaalne, kuigi vara on riikide vahel kõige raskem liigutada, erinevaid kapitalist ja tööjõust. Maa, kinnisvara, luksusautode, jahtide jms maksustamine oleks palju õiglasem kui astmeline tulumaks. Kui varamaksud on välistatud, siis pole maksusüsteemi kohandamiseks palju variante. Samas pole mõistlik niigi kõrgete ja regressiivse mõjuga tarbimismaksude kergitamine ühelt poolt ning teiselt poolt madalapalgaliste maksusoodustuste suurendamine. Et mitte maksustada kulusid ehk tööjõud, vaid tulusid, peeti otstarbekaks isegi ettevõtte tulumaksu taastamine nt 10-15%-ni. Kui töötasu maksmist maksusüsteem ei soosi, siis tuleks mõelda ka dividendide maksustamisele.

Regionaalsete maksuerisuste jaoks peeti Eestit siiski liiga väikeseks.

Maksuaukude avastamine ja likvideerimine on oluline. Ent keerulisemast maksusüsteemist pole põhjust hoiduda liigselt  kuritarvitamist peljates ja sellega  arengut pärssides. Petturitele tuleks panna kõrged trahvid rikkumiste eest, kuid mitte võtta ära arenguvõimalusi kõigilt teistelt.

Muude tulude kasvatamise võimalusena saaks riik targa tellijana enda kontrolli all olevates sektorites, initsieerida uusi lahendusi, tekitada innovatsiooni ja sellega ka erasektori võimekust.

Arutelu salvestisega saab tutvuda ERRi kodulehel.

Fotod arutelust:

“Riik, tee mind rikkaks!”

Mõtteid jagasid Tõnu Mertsina, Jaan Pillesaar ja Andrei Liimets. Vestlust juhatasid Martin Triipan ja Külli Taro.

Arutelu teemal „Riik, tee mind rikkaks!“ keskendus riigi rollile ja ootustele, mida tänapäevane valitsemine peaks täitma või tegemata jätma. Mis on riigi, üksikisiku või ettevõtja vastutus?

Esseekonkursil „Mis on Eesti riigi mõte?“ kirjutas Andrei Liimets: „/…/ siit jõuame peamise vääreelduseni oma riigi mõtestamisel. Nimelt ootuseni, et riik on see, mis meid õnnelikuks peab tegema, kui ta ometigi ainult normaalne oleks. Ei pea. Riik peaks muidugi aitama luua õiguslikult, majanduslikult ja sotsiaalselt võimalikult soodsaid tingimusi, et kodanik saaks õnnelik olla, aga õnnelik olla tuleb ikkagi lõpuks ise.“ Kui üldiselt arenenud riikides riigi roll kasvabki, mitte ei kahane, siis ometi võiks rohkem eeldada isiklikku vastutust ja mitte panna kõikide probleemide keskmesse riiki.

Arvestades meie väiksust ja tööjõuressursi vähesust, siis peab riik paratamatult olema efektiivne, kuna võrreldes teiste arenenud riikidega pole meil nii palju inimesi, kes sarnaseid ülesandeid riigisektoris täidavad. Tuleb leppida paratamatusega, et meil polegi näiteks igaks päästetööks helikopterit, et me ei saavuta kunagi superriiki. Jaan Pillesaar on varasemas intervjuus öelnud, et 80% ajast tegeletakse avalikus sektoris teemadega, millega ei ole üldse vaja tegeleda. Ära võiks jätta olematute probleemide väljamõtlemise. Ametnikel on palju häid ideid, millele tahavad ettevõtjate arvamust, aga suur osa neist juba tehtud, tegemisel või pole üldse vaja teha. Nende tegevuste ärajätmise arvelt võiks hoopis keskenduda riigi põhiülesannetele. Nendeks on haridussüsteem, tervishoid ja tervisekindlustus, pensionisüsteem ning üldisemalt kahanevast elanikkonnast tulenevate väljakutsetega tegelemine. Kuigi tänapäeva kosmopoliit ei vajagi riigi sotsiaalkaitset, vaid ostab sotsiaalmaksu tasumisest märksa odavamalt näiteks tervisekindlustuse erafirmadelt, siis tervishoiusüsteemiga tegeleda tuleb küll. Riigi roll on ennekõike panustada ennetusse. Et noored jõuaksid haridusteeni, mitte ei jääks ühiskonna hammasrataste vahele. Eesti tööjõud on suhteliselt halvasti haritud, rohkem vaja kõrgelt haritud kutseinimesi, et ettevõtetel oleks võimalik kvalifitseeritud inimesi palgata.

Ka maksusüsteem peegeldab lihtsustatult riigi prioriteete. Toodi näitlikult välja, et viinajoomist maksustatakse palju väiksema protsendiga kui töökohtade loomist.

Rõhutati veel, et  toetuse kaudu asjade paremaks tegemine on väga kulukas, sest riiklike toetuste andmise masinavärk ja kulu ühiskonnale on väga suur (raha jagavate asutuste tegevuskulu, erasektori konsultantide kulu ja järelevalve kulud).

Kokkuvõttes pole Eestis riiki palju, kuid selle toimimist tuleb efektiivsemaks muuta. Ent õnn on siiski igaühe enda kätes.

Fotod arutelust:

“Minu tuleviku vald pärast haldusreformi”

Arutlesid Arto Aas, Tarmo Loodus, Märt Rask, Taavi Aas ja Kurmet Müürsepp. Vestlust juhtisid Sulev Valner ja Külli Taro.

Taaskord toodi välja omavalitsuste ühinemiste positiivset mõju, kuid tunnistati samas, et ääremaal ei anna mikrovaldade liitmine midagi juurde.  Haldusreformiga ei lahenda tõenäoliselt rahvastiku vähenemise ja vananemise probleemi ning avalikku ressurssi kokku ei hoia. Ka linnastumine on ülemaailma tendents, kuid reformi  eesmärgiks peaks siiski olema väärika elukeskkonna loomine väljaspool Tallinna ja Harjumaad. See on põhimõtteline valik, kas liigume linnriigi või üle-eestilise elu toetamise suunas, arvestades samas kahaneva elanikkonnaga. Tööjõuressursi ümberpaigutamises on võtmeküsimus, sest töökohad, mitte vallamaja on kõige tähtsamad. Küsimuses, kas ja kuivõrd riik peaks väljapoole Harjumaad looma töökohti või pigem sekkuma muude meetmetega (nt odavam elektri hind), jäädi eriarvamustele.

Kinnitati, et piirid ei ole kõige olulisemad, üksnes kaardi joonistamisel pole mõtet. Omavalitsuste esindajad rõhutasid, et riik peaks omavalitsusi rohkem usaldama ja andma enam autonoomiat. Riigis tervikuna toimub ülevalitsemine ja ka omavalitsustele tehakse liigselt ettekirjutusi. Omavalitsused peavad vastutama kohalike asjade eest. Riigi ja omavalitsuse rahakotid peavad olema eraldi.

Erinevates valdkondades on reformid ära tehtud või tegemisel, haldusreform lohiseb sabas. Selles olukorras otsitakse toimivat lahendust, kuid valitsusel on selge plaan kuni 2017. aasta sügiseni toetada vabatahtlikku liitumist, 2018. aastast hakkab valitsus sekkuma vastavalt kriteeriumidele, mis praegu kokku lepitakse.

Kokkuvõttes võib kindel olla, et ka järgmisel arvamusfestivalil räägitakse regionaalpoliitikast ja elust maal. Haldusreform on midagi sellist, mis ei saa kunagi tehtud.

ERRi kodulehel saab tutvuda arutelu kokkuvõtvate kommentaaridega

Fotod arutelust:

 “Avatud valitsemine. Alustame Riigikogust? Mis toimub Riigikogu komisjonides?”

Arutlesid Liia Hänni, Toomas Mattson, Eiki Nestor ja Kalle Laanet. Modereeris Olari Koppel.

Eelmise Riigikogu koosseisu ajal oli üks viimaseid kirgi kütnud teemasid komisjonide töö avalikkus. Protokollidest ja lindistustest sai ühtäkki terav teema. Arutlejad tõdesid, et Riigikogu komisjonides toimuvate arutelude ja hääletuste avalikustamine või sisukam kajastamine on oluline nii kodanikele, seaduse rakendajatele kui ka ajaloo tarbeks. Kodanikul peab olema võimalus näha, millised on tema valitud saadiku seisukohad ühes või teises küsimuses või kas ta üldse seisukohta väljendab ning kuidas saadik hääletab. Komisjonide aruteluga tutvumine on aluseks ka seaduse rakendajatele, et tõlgendada seadusandja tahet.  Huvigruppidele on oluline veenduda, et nende huvid ja argumendid on aruteludes kajastatud. Ajalooline jälg on tähtis niisama huvilistele kui ka kultuuriloolises mõttes.

Üldiselt tõdeti, et praktika Riigikogu komisjonides töö sisu avalikustamise ja kajastamise osas on erinev. Kuigi ka praegu ei takista miski näiteks sisukaid protokolle koostamast ja avalikustamast, siis olukorda annaks parandada ühtsete selgete reeglite kehtestamisega. Võimalike lahendustena pakuti välja kas komisjonide istungite põhjalike protokollide või lindistuste avalikustamise. Osalenud Riigikogu liikmed lubasid teema põhiseaduskomisjonis üles võtta.

Arvamusfestivali arutelust koostati protokoll.

Fotod arutelust: