Aktiivsem kõrgem iga on meie kõigi huvides
19. sajandi 80ndatest aastatest alates saja aasta jooksul arenesid riiklikud pensionisüsteemid pakkudes üha varasemat tööelust lahkumise võimalust ning samal ajal head sissetulekut neile, kes enam tööl ei käinud. 20. sajandi lõpus selgus nn arenenud riikides, et raha selliseks vanaduspõlveks enam kõigile ei jagu. Hiljuti avalikustatud SEB pensionivalmiduse uuringu kohaselt loodab valdav osa inimesi Eestis endiselt, et nende sissetulekud pensionieas moodustavad pea 90% viimasest palgast, kusjuures riiklik pension moodustab sellest omakorda 50%.
Aeg on ärgata ja aru saada, et seda ei juhtu kunagi. Peame vaeva nägema, et suudaksime tagada pensionäridele isegi sellise sissetuleku kui neil praegu on. Aga juba praegu on pensionikassa miinuses. Kui saaksime maksta pensione vaid sotsiaalmaksust kogutavast rahast oleks Eestis keskmine vanaduspension u 270 eurot. Aga ei ole. Sest oleme otsustanud pensionikassa miinuse katta riigieelarve teistest laekumistest. See on õige ja hea otsus, et tagada praeguste pensionäride toimetulek, kuid vanemaealiste ja tööealiste suhte muutumisel (Täna on ühe pensionäri kohta neli tööealist, aastaks 2040 kõigest kaks) kulub meil üha suurem osa rahast sotsiaaltoetusteks ning riigi arenguks jääb seda vähem. Ei taha meist keegi olla olukorras, kus tõdeme, et riiki ongi meil vaja ainult selleks, et pensionid välja maksta.
Sotsiaalministeeriumis töötavate ministrite jutust sai aasta alguses välja lugeda, et kuigi pensionitega tuleb tegeleda pole see päevapoliitiline teema, kuna aastani 2025 on pensionieatõus kokku lepitud Tegu polevat kriisiga. Tahan loota, et sellest teemast ei saa järge saagale „Ravikindlustuse jätkusuutlikkuse tagamine“, kus kuus aastat selgelt välja öeldud probleemi lahendamiseks pole astutud mitte ühtegi sammu, sest… kiiret ju pole. Aga „valu“ ei lähe sugugi üle ning põhimõttelised struktuure muutvad otsused on vaja teha nii ravikindlustuse kui ka pensionisüsteemi osas
Eesti Koostöö Kogu on võtnud oma eesmärgiks luua visioon 2050. aasta pensionist ning alates käesoleva aasta algusest sellega ka tegeleme.
Sarnased probleemid teistes riikides
OECD avalikustas eelmise aasta lõpus kogumiku „Pensions at a Glance 2015“, kus suurimate väljakutsetena arenenud riikidele tuuakse välja: 1) kas ja kui kaua rahvas on valmis töötama; 2) seniste varajaste pensionile mineku võimaluste kaotamine; 3) elukestva õppele ja töö juurutamine; 4) töökeskkonna parandamine vältimaks riski tööelust liiga varakult lahkuda.
Pensionikindlustusest ja tulevikust räägitakse ennekõike kahes aspektis, milline mõju on sellel riigi kuludele ning kuidas tagab see pensioni saajate toimetuleku. Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse küsimused aga ei taandu ja ei saagi taanduda ainult sellele, kas me jaksame riiklikult seda süsteemi üleval pidada või üldse millist süsteemi me üleval pidada jaksame? Tähelepanu tuleb pöörata nendele aspektidele, mida ka OECD välja tõi ja mis kokkuvõtlikult tähendab vastust küsimusele, kuidas oma ühiskond kujundada ümber nii, et me saaksime ja tahaksime töötada võimalikult kaua.
Ene-Margit Tiit kirjutas jaanuaris Postimehes, et rääkides pensionidest tulevikus, on kõige lihtsam arvutada, mitu tööealist inimest tuleb iga pensioniealise kohta, kuid eakaid toetavad ju mitte füüsilised inimesed, vaid nende teenitud raha. Seega oleks mõistlik eesmärk rääkida olemasolevate töökäte täielikumast rakendamisest ja kõigi eestimaalaste tulemuslikumast, kõrgema lisandväärtusega tööst.
Elukestev õpe kui mõtteviis
OECD aruandest selgub lisaks, et kuna töökarjäär ei ole tänapäeval enam selline, kus inimene töötab ühel kohal või isegi samal elukutsel terve elu, siis võib tekkida karjääris suuremaid pause kui varem, Eesti kontekstis tähendab see sinikraede tööde kadumist, sest masinad ja/või jagamisteenused on efektiivsemad. Kui need inimesed kaotavad töö, siis see on pensionisüsteemi jaoks oluline kahel põhjusel: 1) nad vajavad riigi tuge ehk sellega kaasnevad kulud; 2) kui need inimesed ei naasegi tööturule, siis ei kogu nad ka pensioniks vajalikku kapitali.
Eesti elukestva õppe strateegia 2020 sätestab, et õppimine peab muutuma aktiivse eluhoiaku lahutamatuks osaks, sh ka vanemaealiste hulgas. Uuringud on näidanud, et elukestvas õppes osalevad paljud nooremaealised, kuid teatud vanusest alates osalemine väheneb. Üheks põhjuseks on tööandjate vähene huvi panustada vanemaealistesse. Kui inimesed töötaks kauem, poleks põhjust nemad õppest ilma jäta. Hiljuti avalikustati Eesti vanemaealiste olukorda analüüsiv artiklikogumik „Pilk hallile alale“, millest selgub muuhulgas ka, et vanemas eas võime õppida tegelikult ei vähene, mistõttu pole põhjendusi jätmaks osa inimesi vanuse tõttu õppest kõrvale. Loomulikult on õppeprotsessis erinevusi nagu lapsi ja täiskasvanuid tuleb õpetada erinevalt, kuid see on ainult ettekääne mitte põhjus. Pealegi kasvatab pidev areng inimeste elukvaliteeti.
Eestil mitmeid eeliseid
Seega peame tulevikus rohkem õppima ja töötama, kuid õnneks on Eestil mitmeid eeliseid teiste riikide ees.
Eestis on kõrge vanemaealiste tööhõive. Vanuses 55-64 töötab Eestis ca 62%, OECD keskmine jääb alla 60. Samas on riike, kus hõives on kolmveerand vanemealistest (Norra, Island) Loomulikult on kõrge hõive Eestis seotud madala pensioniga, kuid uurimused on näidanud, et valmisolek töötada on igal juhul olemas. Olgu need põhjused täna, millised tahes, me peame selle peale ehitama oma tuleviku. Kui tervis lubab, siis inimesed tahavad töötada.
Ka on inimestel valmisolek ja tahe isiklikku vastutust vanaduspõlve kujundamisel suurendada, kuid reaalselt samme selleks astutakse vähe. Mitteformaalseks pensionisambaks peetakse kinnisvara või edasitöötamist, kuid ainukeseks kinnisvaraks on nende enda kodu ning hoolimata kõrgest vanemaealiste tööhõivest lahkuvad paljud siiski enne õiget aega tööturult. Pole saladus, et kuigi meie vanaduspensioniiga on julgelt üle 60 eluaastat on keskmine pensionilesiirdumise iga endiselt alla 60.
Pension 2050
Inglise keeles on hüüdlause: „40 on uus 30!“. Teadlased Sanderson ja Scherbov pakkusid 2008. aasta artiklis „Rethinking Age and Aging“ välja, et inimeste vanust ei mõõdetaks enam lähtudes elatud aastatest, vaid statistiliselt elada jäänud aastatest. See tähendab aga, et tänasel neljakümnesel on elada sama palju kui kolmekümnesel 50 aastat tagasi. Seega on inimeste elu- ja töökaar muutunud: tänane kuuekümnene on tööturul oma oskuste ja ennekõike teadmiste ja elukogemusega väga väärtuslik. Ärme unusta siinjuures, et juba aastaks 2020 väheneb meil tööealiste arv 50 000 võrra. Kõige lihtsam on meil töökäte puudust kompenseerida vanemaealiste hõivet tõstes. Kuidas seda teha on ühiskondliku arutelu üks küsimusi?
Seega ei defineeri vanaduspõlve tänapäeval enam ei bioloogiline ega kronoloogiline vanus ning vale on rääkida vanemaealistest kui ühest grupis a la 65aastased ja vanemad. Palju olulisem on inimeste kognitiivne võimekus ehk võime aru saada, õppida ja mäletada. Juba nimetatud artiklikogumiku „Pilk hallile alale“ kohaselt on kognitiivne võimekus Eesti vanemaealistel teiste riikidega võrreldes üsna keskmine. Kognitiivne võimekus küll langeb vanusega, aga ka aktiivsest elust, näit tööst loobumisel. Seega on pidev õppimine ja töötamine mitmel moel kasulik.
Eesti Koostöö Kogu on asunud tegelema 2050. aasta pensionisüsteemi visiooni loomisega. Selle üheks eelduseks on avalik ühiskondlik arutelu selle üle, millisena näeme küpsemat iga 40-50 aasta pärast. Sellist arutelu pole Eestis seni olnud ning tahaks loota, et ütlus et noored ei oska ja vanad ei jaksa ei läheks seekord täide, vaid võtaksime vanemaealiste tarkuse ja noorte pealehakkamise ning kujundaksime pensionisüsteemi 21. sajandile kohaseks. Nagu ütles Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar märtsi alguses toimunud konverentsil „Tuulelohe lend 2016“ on aktiivsem kõrgem iga on meie kõigi huvides.