Tööotsija Pille Mölder kirjutab tänases päevalehes suurepärase loo sellest, milline on parimas tööeas inimese seisund tööturul, mis temaga seal toimub ning kuidas asjad peaksid olema. Selleks, et inimesed saaksid tööturul olla aktiivsed võimalikult kaua ei piisa ainult nende enda pealehakkamisest ja teadmistest, vaid ka ühiskonna üldisest suhtumisest, et kõik töökäed on väärtuslikud.
Olen 54-aastane ja tööturg juba tõrjub mind
Pensioniiga on kümne aasta võrra tõstetud, kuid otsustajad arvavad ikka, et 55-aastaselt inimeselt pole enam midagi loota.
Olen 54-aastane ja praegu töötu. Lahkusin omal soovil ja täiesti teadlikult eelmisel aastal tegevjuhi ametikohalt firmast, kus olin töötanud viimased 16 aastat. Eelarve koostamine, turundus, personali värbamine ja kõik muu, mis käib kaasas ühe firma igapäevase tegevuse ja selle laienemisega, oli minu tööelu osa.
Miks ma sealt lahkusin? Tahan veel mõnda uut valdkonda tundma õppida. Tean, et mul on piisavalt kogemusi ja tahtmist ennast mõnes uues firmas teostada. Tean, et just praeguses elufaasis on mul maailmale palju pakkuda. Mul on töökogemusi ja ka elukogemusi.
Paraku seisan minagi – nagu paljud teised minu eakaaslased – silmitsi tõigaga, et tööturg ei ole valmis meid vastu võtma. Pensionile mineku iga lükati kümne aasta võrra edasi, kuid otsuseid tegevate inimeste teadvuses prevaleerib arusaam, et 55-aastane inimene on sisuliselt pensionär ja temalt pole enam suurt midagi oodata. Kui vaatame töökuulutusi, siis neis iseloomustatakse otsitavaid töötajaid sõnadega: särasilmne, energiline, ambitsioonikas ehk vaikimisi noor. Aga teate, mis: ka minu silmad säravad iga kord, kui ma saan uue väljakutse.
Võib juhtuda, et kui ma soovin edaspidigi ühiskonnas sotsiaalselt aktiivne olla, siis ei jää mul üle muud kui iseendale ja vahest ka teistele tööandjaks hakata. Mõelda välja oma äriidee ja see teoks teha. Otsustasin seda suunda järgida.
Töötukassal aega laialt
Jagan teiega oma seniseid kogemusi sel teekonnal. Võtnud end töötukassas arvele, pöördusin eelmise aasta novembris konsultandi poole sooviga alustada eraettevõtlust. Esimese asjana sain teada, et see teekond on väga pikk ja võtab aega. Ütlesin, et hakkame siis parem kohe pihta. Kõigepealt pidin läbi tegema seminari teemal „Ettevõtluse võlu ja valu”. Tore! Vastuseks küsimusele „millal?” sain teada, et novembri lõpu seminar on juba täis ja järgmine võimalus avaneb detsembri lõpus. Otsustasin ilmutada initsiatiivi: saanud teada, et seminaril on kirjas u 60 inimest, arvasin, et keegi jätab ikka kohale tulemata ja ma proovin siiski.
Pärast seminari oleksin saanud eraettevõtlust puudutava küsimustiku. Arvasin, et ehk võiksin küsimustiku kohe saada ja nii aega kokku hoida. See läks õnneks. Osalesin seminaril ja samal ajal tegelesin küsimustikuga. Järeldus: on täiesti normaalne pakkuda huvitatule seminari ja küsimustikku korraga! Detsembri kespaigaks oli mul kaks etappi läbitud.
Järgmiseks pidin oma ideed kaitsma ja saama otsuse, kas töötukassa toetab minu edasist ettevõtjaks koolitamist. Üllatusin väga, kui pärimisele „millal?” sain vastuse, et ei teagi praegu. Kuidas siis nii?! Kas korraliste ürituste kaks-kolm kuud ette planeerimine on muutunud võimatuks? 1. märtsil sain siiski teate, et infotund toimub 9. märtsil. Vahepeal oli möödunud kaks kuud…
Märtsi lõpuks sain teada, et olen oma ideed kaitsnud ja koolituskaardi saanud ning võin aprillis kursustele minna. Aga vahepeal oli jälle möödunud üks kuu…
Niisama käed rüpes ma ei istunud. Teades, et töötukassa rahastab ka e-õpet, valisin välja paar sobivat ja minu ettevõtmist toetavat seminari. Mind üllatati jälle: kui teil on parasjagu üks koolitus pooleli, nagu minul erattevõtluse oma, siis teist pole samal ajal ette nähtud. Aga miks? Aeg läheb, mõistlik inimene kasutab seda ja mõistlik asjakorraldus oleks talle toeks.
Reeglid on sellised?!
Esitasin oma argumendid. Vastus oli ärritav: „Reeglid on sellised. Paljud kliendid ei ole küll rahul, aga mis meie teha saame, kui reeglid on sellised.” Appi! Tahan karjuda, sest reeglid ja normid on küll head asjad, kuid loodud omas ajas ja kui need hakkavad muutustele jalgu jääma, peab neid muutma. Reegel on inimese teenistuses, mitte inimene reegli teenistuses.
Mida peab sellises olukorras tundma töötu? Kas katsuma turgutada konsultandi enesetunnet, et ta julgeks klientide soovid ja vajadused edasi anda, või minema koju ja tundma ennast veel pisemana?
On veel üks teema, mis mind sügavalt puudutab. See on praegusel ajal väga palju räägitud elukestev õpe. Kui me tõesti ainult ei räägi, vaid ka suhtume sellesse mõtestatult, siis saame ju kõik aru, et õppimine ja uue avastamine ning vaimne erksus käivad käsikäes. Mitte ainult nooruses, vaid võib-olla enamgi veel küpsemas eas. Me kõik jõuame sellesse ikka. Ja meie kõigi jaoks peaks igas eas olema avatud võimalus muuta oma suunda, vahetada valdkondi, rakendada seni omandatut uutes valdkondades. Selleks et eel-öeldu toimiks, on vaja suhtumise ja mõtlemise avardumist.
Olen kõrgema haridusega bibliograaf-raamatukoguhoidja ja valdan kolme võõrkeelt. Olen hästi hakkama saanud sellistes erinevates valdkondes nagu haridus, telekommunikatsioon, trükindus, arvutiasjandus ja viimati meditsiin, kus tegelesin operatsioonimasinate ja -tarvikute ning ravimite oftalmoloogidele tutvustamisega. Ühelgi nimetatud alal pole mul erialast haridust. Mis mul on, on uudishimu, vajadus uute teadmiste järele ja tahtmine varem omandatut uues kohas rakendada.
Personalitöötajate stambid
Olen tegelenud ka personali valimisega ja kogemused ütlevad, et filoloogiat või ärijuhtimist õppinud inimesest võib saada suurepärane meditsiinitoodete esindaja. Selleks ei ole vaja meditsiiniharidust. Hoopis olulisem on, et isiksuseomadused sobiksid.
Kallid tööandjad! Olles nüüdseks läbi lugenud hulga töökuulutusi, tekib tahtmatult tunne, et kasutatud on copy-paste-meetodit. Palun, vaadake koos personalitöötajatega üle oma nõudmised kandideerijale. Ehk ei ole erialase hariduse ja peale selle veel erialase töökogemuse nõudmine alati kõige parem mõte. Toovad ju teiste erialade inimesed teile sisse värske pilgu. Nende mõtted ei käi kätteõpitud normide rada, need ei ole veel puitunud!
On selge, et kandideerijaid on palju ja 99%-le tuleb saata äraütlev teade. Olen minagi neid kirjutanud ja neid kokku panna on olnud raske ja keerukas.
Praeguseks olen ise saanud omajagu selliseid kirju. Minu lugupidamine neile, kes loobusid trafaretsetest väljenditest ja suutsid jätta mind lootusrikkaks. Mitte alati pole see aga nii. Kandideerisin väga soliidsesse ja edukasse firmasse, mis kodulehel esitles end oma töötajatesse äärmiselt hoolivalt suhtuvana. Sain sealt äraütleva vastuse, mis ei tundnud suuri tähti ega kirjavahemärke, rääkimata lugupidavast sisust. Mis te arvate, kuidas see mõjutas minu arvamust firmast? Ettevaatust! Eesti ei ole nii suur ja kehva suhtluse tagajärjed võivad pinnale tõusta kõige ebasobivamal hetkel.
Kõigile teile, kes te olete kandideerijale äraütlemist põhjendanud tema üle-kvalifitseeritusega: mida te tegelikult selle lausega öelda tahate? Kas seda, et kardate laialdaste teadmistega inimesi, sest nad võivad teist rohkem teada? Kuid kas eesmärk polegi siis firmasse teadmisi juurde tuua? Või on teil hirm oma arvamust ka põhjendada ja kaitsta oskavate inimeste ees? Rahulike käsutäitjatega on tõesti lihtsam. Kuid kas ka firma arengu seisukohast mõistlikum?
Kogemused on eelis, mitte puudus
Mina arvan, et eri aladelt saadud kogemused on minu eelis, mitte puudus.
Oluline on kõige laiemal tasandil teadvustada, et meie tööturul on saada tohutu kasutamata potentsiaal. Inimesed, kelle teadmiste ja kogemuste abiga saab pöördelisi otsuseid langetada ja suurepäraseid tulemusi saavutada. Peab olema palju avatum ja mitte pelgama võtta tööle üle 55-aastaseid inimesi.
Firma, kus ma viimati töötasin, on välismaa äriühingu filiaal. Minu ametialane suhtlusringkond hõlmas samal või kõrgemal positsioonil olevaid inimesi kogu Lääne-Euroopast (kogunesime kuus kuni kaheksa korda aastas). Neist enamiku vanus oli 55–63 aastat. Milline haare ja karisma neil oli!
Teisalt arvan ma, et noore ja võimeka juhi kõrvale sobib suurepäraselt tasakaalukas ja nii mõnegi „ämbri” ära kolistanud kaastöötaja. Pakun, et lähituleviku tõeliselt targad ja eelarvamusteta otsustajad, kes tajuvad kasutamata potentsiaali, on edaspidi suured võitjad.
Pealegi on küpses eas inimesed oma isikliku elu tormid enamasti seljataha jätnud. Nemad saavad sügavalt pühenduda ja teadagi on inimesele omane tahtmine oma kogemusi edasi anda.
Andkem siis meile kõigile võimalus koos edasi minna ja üksteiselt parimat õppida.