4. novembril 2016 Tallinna Ülikoolis toimunud Pension 2050 visioonikonverents tutvustas uue eakuse ideid. Konverentsi käigus jõuti arusaamisele, et lisaks hädavajalikele Vabariigi Valitsuse planeeritavatele muudatustele riikliku pensionisüsteemi arendamisel tuleb teha kõik, et inimesed ise mõistaksid oma rolli enda eakapõlve kujundamisel ning astuksid selleks samme juba noores eas. Vananevas ühiskonnas ei saa ükski pensionisüsteem olla edukas ilma inimeste isikliku panuse suurenemiseta.
Päev enne konverentsi oli valitsus oma kabinetiistungil otsustanud siduda pensioniea oodatava elueaga ja võimaldada inimestel ise valida, millal pensionile jääda. See on põhimõtteline muudatus, mis mõjutab kõikide alates 1960. aastast sündinud inimeste eakust.
Konverentsil tutvustas Rootsi Pensioniameti peaökonomist Ole Settergren õppetunde, mida Rootsi on saanud rakendades paljuski sellist süsteemi, nagu Eesti kavatseb juurutada. Ka Rootsis on paindlik pensioniiga, mis tähendab, et igaüks saab minna pensionile pärast 61. eluaastat endale sobival ajal. Pensioni suurus on seotud pensionile mineku ajaga: mida hiljem minna, seda suurem on pension. Ometi minnakse Rootsis pensionile keskmiselt 65aastaselt.
Konverentsi teised ettekanded keskendusid uue eakuse teemadele. Kui palju me ka pensionisüsteemi või vanaduspensioniiga ei muudaks, hoiame pensionil olijate elatustaseme sellisena, nagu see praegu on. Seega peab tuleviku väärika vanaduspõlve heaks tegema palju enamat kui vaid pensionisüsteemi muuta. Konverentsil rääkis Tiina Tambaum, kuidas me suhtume eakatesse ning kuidas on keeruline enda vananemisega leppida – samas see on üks põhjusi, miks me ei suuda vanaduspõlveks ettevalmistusi teha. Tegelikult on vananemine roll, milleks tulebki valmistuda. Seda ettekannet toetas ka rahatarkuse uurija Leonore Riitsalu, rääkides sellest, miks inimesed vanaduspõlveks ei säästa, kuigi teavad, et seda peaks tegema. Kogukonna mõju ja sotsiaalsete normide muutumine aitavad olukorda parandada, kuid selleks, et inimesed tegelikult ka säästma hakkaksid, on pigem vaja nutikaid lahendusi ja uusi finantsteenuseid, mis mängulisel moel suunaks inimesi tegutsema.
Positiivse noodi tuleviku eakuse mõtestamisel andis tööõnne ekspert Tiina Saar-Veelmaa, kes avas, kuidas eelmise sajandi lõpus ja selle alguses sündinud põlvkonnad suhtuvad töösse ning ka eakusse. Nii nagu president konverentsi avakõnes rõhutas, siis tulevikus tõenäoliselt kaob aeg pärast tööelu ning uute põlvkondade jaoks ei ole selles midagi traagilist. Seda toetab paljuski pealekasvavate põlvkondade muutunud arusaam tööst. Noored soovivad asju ära teha, mitte tööl käia. Tulevikus ei käi me tööl mingi kindla ajani, vaid nii kaua, kui tahame teha põnevaid asju.
Käesoleva aasta kevadest on loodud pensioniühistut „Tuleva“. Annika Uudelepp mõtestas lahti loomisprotsessi laiema mõju ühiskonnale. Üheks mõjuks on avaliku arutelu avamine selle üle, kuidas me rahaliselt pensionipõlveks valmistume, kui palju tunneme huvi oma pensionivarade vastu. Mõtteliselt oli see ettekanne seotud Ühendkuningriigi mõttekoja Social Market Foundation juhatuse liikme Nigel Keohane ettekandega, kes tutvustas, kuidas on isikliku vastutuse suurenemine erapensionifondide rahakasutusel mõjutanud pensionäride rahaotsuseid. Väga suur osa inimesi võtab kogutud raha pensionile jäädes välja ning ei arvesta sellega kui rahaga, mida peaks neile jaguma elu lõpuni, vaid lihtsalt säästudena, mida kasutada lõbusateks tegevusteks. Isikliku vastutuse suurendamine ja selle võtmine peab olema teadlik ning inimesed peaks ennast harima nii eakuse, pensionivara kui ka muudel teemadel, et langetada otsuseid, mis on nende eesmärkidega kõige paremini kooskõlas.
Konverentsi ettekanded, slaidid ja meediakajastus on kättesaadavad siit.