Vanaduseks valmistumine kõlab justkui nooruse eitamisena. Milleks üldse elada, kui isegi noor ei lasta enam olla? Niimoodi võib mõelda, kui käsitleda noorust ja vanadust vastandlike nähtusena. Üks on hea, teine halb, üks on kerge, teine raske; noorusel on tulevik, vanadel on minevik. Kui me nii tahame mõelda, siis muutuvadki noorus ja vanadus vastandlikuks, ükskõik kummast vanuseskaala otsast vaadata. Aga sel juhul elame stereotüüpide maailmas, mitte päris maailmas. Noorus ja vanem iga on sotsiaalsed konstruktsioonid. See tähendab, et oleme kokku leppinud, et seostame noorust ja vanadust elatud aastate arvuga. Selgusetuks jääb, miks me nii teeme. Me ei oska ju isegi seda öelda, millise vanuse juures lõpeb üks ja algab teine. Rääkimata tõdemusest, et ilmas elatud aastatest ei sõltu eriti midagi, sest kohe on vaja juurde uurida, mida nende aastatega tehtud on. Inimene, kelle tervis on läbi, on passijärgsest vanusest sõltumata vana; inimene, kellel on tulevikuplaanid, ei saa olla vana.
Mõistus ütleb, et vananemine ei ole planeeritav. Meil on ju geenid! Jah, aga tervist mõjutavad geenid vaid veerandi ulatuses, kolmveerandiga tuleb ise tegeleda. Meil on ju piiratud võimed! Jah, aga need on alati arendatavad ning rõõmu ja kasu pakuvad isegi väikesed muutused. Meid mõjutavad ju teiste inimeste otsused ja teod! Jah, aga mõju avaldub selle kaudu, kuidas me neid iseenda jaoks interpreteerime. SHARE uuringust tuleb selgelt välja, et diagnoositud haigused ei mõjuta inimese heaolutunnet kaugeltki mitte nii palju kui inimese enda arvamus oma tervisest ja tegevuspiirangutest. Henry Ford olevat öelnud: ükskõik, kas sa ütled, et suudad, või ütled, et ei suuda, sul on igal juhul õigus. Vanem iga pole vangla, kuhu meid sündimise hetkel langetatud kohtuotsusega on määratud; vanaduspõlv tuleb suures osas selline, nagu me selle elu jooksul endale kujundame.
Haigused tabavad nii noori kui ka vanu, kuid ükski vanusrühm pole määratud haige olema. Vanadus ei ole haigus, vanuse kasvades suureneb tõenäosus haigestuda. Nii võib täiesti julgelt võtta endale eesmärgi surra tervena. Ka riigi visioon peaks püüdlema ideaali poole: meie kodanikud surevad kõik tervena. Sellise eesmärgi poole pürgimisest kasvab kõigi elukvaliteet, mitte nagu praegu, kus eesmärk on hädapärane toimetulek ja kannatuste kaotamine. Kui tervena elatud elulõppu ette kujutada, muutub ka igaühe enda tulevik kohe helgemaks ja tärkab huvi iseenda vastu vanana. Mida ma teen, mida ma oskan, kellega ja kui tihti ma suhtlen, kes minu oskusi ja teadmisi võiks vajada, mille üle ma rõõmustan, mida ma vajan?
Praegune vananemiskeskkond Eestis pakub ohtralt võimalusi ennast väetiks mõtelda ja vähe tingimusi, mis aitaks terve ja teovõimeline püsida. Eesti Koostöö Kogu uue eakuse rahvaalgatuse üleskutse annab praegu võimaluse pakkuda ideid selle keskkonna täielikuks muutmiseks.