Hargmaisus pole mingi imevits, mis kaotaks täielikult vajaduse sisserände järele. Ent hargmaisuspoliitika võimalusi ei maksa tänases, seotud maailmas ka alahinnata, leiab üks Eesti inimarengu aruaande autoritest Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.
Kuula saadet järgi SIIT.
1. juunil ilmunud inimarengu aruanne on elavdanud taas diskussiooni Eesti rahvastiku kestlikkuse üle. Aruandes esitatud rahvastikuprognoos näib nutune. Piltlikult – kui Eesti rahvastik oleks üks klassitäis õpilasi, jääks aastaks 2100 selle klassi 25 õpilasest alles vaid 15.
Isegi siis, kui sündimus jõuaks niinimetatud taastetasemele – ehk iga teine naine Eesti sünnitaks ühe lapse rohkem kui täna –, jääks klassis tühjaks 3-4 istekohta.
Seega leiavad inimarengu aruande toimetajad, et kiiremas korras peaks suurenema ka sisseränne.
Tööturu vajaduse leevendab nii pikas perspektiivis kindlasti ka automatiseerimine, ent tööealine elanikkond väheneb Eestis isegi juhul, kui igal aastal tuleks Eestisse paar tuhat inimest rohkem kui siit lahkub.
Siiski pakub inimarengu aruanne veel ühe võimaluse sisserände kõrval. Tervelt viiendik aruandest on pühendatud sellisele nähtusele nagu hargmaisus – ehk inimeste, ettevõtete ja teiste organisatsioonide piiriülesele toimimisele.
Hargmaisus põhineb eeldusel, et inimene, kes lahkub Eestist näiteks Soome tööle või Ühendkuningriiki õppima, ei pea siit lõplikult lahkuma, vaid võib säilitada Eestiga sidemed ka edaspidi ning panustada Eestisse oma teadmiste, oskuste ja võrgustikega – ja põhimõtteliselt siia ka tagasi pöörduda.
Selleks, et nii läheks, on vaja riigivõimu eesmärgistatud tegevusi ehk hargmaisuspoliitikaid. Hargmaisust puudutavad paljud poliitikavaldkonnad ja seetõttu on see üsna mitmekihiline nähtus.
Kokkuvõtlikult on hargmaisuspoliitikatel kaks peamist ülesannet. Esiteks hoida võõrsil viibijatega sidet ning luua neis valmisolek Eesti heaks midagi ära teha. Teiseks tuleb neid rakendada.
Positiivset sidet aitavad hoida näiteks erinevad tunnustamispoliitikad ehk sellised tegevused, mille eesmärk on kinnitada nii võõrsile suundujatele kui ka paigalejääjatele, et lahkunud pole mingid mugavuspagulased, vaid samamoodi Eesti patrioodid.
Ent sideme säilitamiseks on olulised ka erinevad kultuuri- ja haridusvaldkonna tegevused: välismaal tegutsevate seltside ja kultuurikollektiivide ning muude inimesi kokku toovate tegevuste toetamine; eesti keele õpetamine ja teiste hariduslike võimaluste pakkumine. Aga ka näiteks paindlikum kodakondsuspoliitika või muu staatus, mis hargmaiste inimeste Eestiga kokkukuuluvust kinnitab.
Panuse rakendamisel saavad Eesti inimesed olla abiks Eesti ettevõtetele välisturgudele sisenemisel või välisinvesteeringute hankimisel; kultuuriekspordis; tutvustada Eestit turismisihtkohana; aidata Eesti vabaühendustel, koolidel, teadusasutustel ja muudel organisatsioonidel arendada välissidemeid; ning aidata oma välismaal omandatud teadmiste ja kogemustega.
Iga hargmaine eestlane saab olla Eesti saadik, kes tutvustab Eestit, seisab tema hea maine eest ning vahendab kontakte.
Täna rakendab Eesti hargmaisuspoliitikaid päris mitmes valdkonnas, kuid juba tehtava juurde saab välja tuua ka kolm järelemõtlemiskohta.
Esiteks – ega me oma hargmaiseid inimesi eriti ei tunnusta. Tervelt 72 protsenti välismaal elavatest eestlastest ei tunne, et Eesti riik neid vajaks. Sama murettekitav on see, et 43 protsenti välismaal elavatest eestlastest ei tunne ka, et neisse Eestis hästi suhtutaks.
Teiseks – meie hargmaisuspoliitika on praegu suunitletud eeskätt etnilistele eestlastele, mis iseenesest on õige, kuid raisku ei maksaks lasta ka siin õppinud või töötanud inimeste või lihtsalt Eesti entusiastide potentsiaali.
Ja kolmandaks – me tähtsustame hargmaisust vähem kui võiks. Hargmaisuspoliitikate kaalukus ei sõltu üksnes tehtavast tööst, vaid olulisel määral ka retoorilisest rõhuasetusest. Väikesel ja avatud piiridega Eestil, kellel on piiri taga paarsada tuhat etnilist eestlast ning veel terve hulk Eesti fänne, võiks hargmaisus vabalt olla lause riiklikke arengukavasid läbiv teema.
Muidugi ei ole ka hargmaisus mingi imevits, mis kaotaks täielikult vajaduse sisserände järele. Senised analüüsid on näidanud, et hargmaisuspoliitikatega on võimalik tagasipöördumist soodustada, kuid üksnes neist ei piisa selleks, et inimesi tagasi tuua.
Veel enam – kõiki ei õnnestu tagasi pöörduma meelitada ka siis, kui Eestist ühtäkki pururikas ja paduõnnelik naftariik saaks. Realistlik on oodata maksimaalselt poolte väljarännanute tagasipöördumist. Sellest aga ei piisa, kui arvestada, et eestlasi lahkub piiri taha ka tulevikus.
Ent hargmaisuspoliitika võimalusi ei maksa tänases, seotud maailmas ka alahinnata.
Niisiis. Selles kujuteldavas klassitoas – ehk Eestis – ei istu aastal 2100 täpselt needsamad näod. Kindlasti on seal mõni teistmoodi õpilane ja mõne õpilase on asendanud robot. Ent hargmaisuspoliitika abiga saame kindlustada, et mõne omaaegsed õpilased pärast vahetusõpinguid mujal maailmas armsaks saanud koolimajja tagasi pöörduvad.
Ning mõned jätkavad ka väljaspool seda klassituba metafoorse e-õppe vahendusel.