Kui 1991. aastal oleks keegi ennustanud, et veerandi sajandi jooksul getostumine ja Vene Föderatsiooni kodanike suhtarv Eesti elanike seas kasvab, oleks see inimene tunnistatud hulluks, aga praeguseks on olukord just selline, kirjutab poliitik Jaak Allik (SDE).
Inimarengu aruandes on esile toodud asjaolud, mida me ju aimasime, kuid millest nii kompleksselt pole veel keegi kirjutanud.
- Eestivenelaste hulgas on viimase viie aasta jooksul oluliselt suurenenud Eestis elavate rahvusrühmade sotsiaalmajandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine.
- Kohalike eestikeelsete meediakanalite jälgimine venekeelse elanikkonna seas on kümnendi jooksul järjepanu vähenenud.
- Etniline eraldatus nii Eesti asustussüsteemis tervikuna kui ka Tallinnas pidevalt kasvab.
- Venekeelne elanikkond koondub üha enam neisse elamispiirkondadesse, kus elanike sotsiaalmajanduslik seisund on tervikuna kehv.
- 50 protsenti eestivenelastest töötab peamiselt venekeelsetest koosnevais töökollektiivides.
- Eestivenelastele on eestlastega võrreldes ka võrdsete eelduste korral raskem soodsatele ametipositsioonidele pääseda.
- Eestis sündinud ja Eestis iseseisvunud teise-kolmanda põlvkonna eestivenelastest (25–34-aastased) valdavad eesti keelt kõnes ja kirjas vaid pooled, s.o vähem (!) kui 35–49-aastaste seas.
- Peaaegu kõigi 2000. aastal Tallinnas elanud vene emakeelega elanike jaoks muutus kodu ümbrus aastail 2000–2011 venekeelsemaks.
Selliseid väljakirjutusi võiks jätkata. Ja kuigi aruandes pole kusagil kasutatud sõna «getostumine», siis mida muud ülaltoodu ikka tähendab. Kui 1991. aastal oleks keegi ennustanud, et veerandi sajandi jooksul getostumine ning Vene Föderatsiooni kodanike suhtarv Eesti elanike seas kasvab, oleks seda inimest hulluks peetud. Aga nüüd on olukord just selline. Vaevalt et see ühelegi vastutustundlikule inimesele rõõmu teeb. Ka eestivenelastele mitte, sest aruandes rõhutatakse korduvalt, et praegune seis pole kujunenud eestivenelaste vabatahtliku kapseldumise tulemusena.
Autorid kirjutavad ka tekkinud olukorra põhjustest. Nad nendivad, et lõimumist takistab ühise meedia- ja arutlusvõrgu puudumine, mille algpõhjused on ennekõike senises eestikeelses ja muukeelses hariduskorralduses, ning et lõimunud ühiskonna ülesehitamist on muu hulgas takistanud eestlaste vähene soov ja valmisolek kaasata Eestis elavaid vähemusi ühiskondlikku ja kultuuriellu.
Mida ette võtta, selleks pole sisulist programmi ühelgi erakonnal.
Keskerakonnal pole seda seni vaja olnud, sest nad on nautinud venekeelse elanikkonna absoluutset valimistoetust getostunud piirkondades. Ka Reformierakonnale on vastandumise süvenemine olnud kasulik ning huvi sellest üle saada puudub, millest annab tunnistust seegi, et 2009. aastal, kui neil oli võimalus võtta endale rahvastikuministri portfell, nad selle hoopis kaotasid. Ettepanek venekeelsed haridusasutused sulgeda on valimispropaganda, mis tekitab Ida-Virumaal vaid iroonilise muige. Kui see erakond peaks aga Tallinnas võimule pääsema, siis ma ei tahaks uskuda, et nad asuvad bolševike kombel inimesi vägivaldselt õnnelikuks tegema. Kui muidugi mitte eeldada, et uue pronksiöö esile kutsumine ongi nende poliittehnoloogiline eesmärk. Või kujutab keegi tõsimeeli ette, et praeguses noorte pedagoogide nappuses leidub soovijaid, kes «siseneksid getodesse» ja hakkaksid seal vene lapsi vägivaldselt «eestistama»? Kui aga arvatakse, et seda hakkavad keeleinspektsiooni piitsa all ka nooremas kooliastmes tegema vene õpetajad ise, siis nii saadava väljundi keelt ja meelt pole vist vaja kommenteerida.
Aga mida ikkagi teha?
Arvan, et alustada tuleks meist, eestlasest. Üks aruande autoritest, professor Anu Realo on kirjutanud, et rahvuslikult-keeleliselt lõhestunud Eesti on julgeolekurisk ennekõike eesti keele ja kultuuri säilimise väljavaadetele.
Selle tõdemusega nõustumine võiks olla vundament realistliku tegevusprogrammi loomiseks. See aga tähendab, et poliitikud peaksid andma endale aru ning julgema selgitada oma valijaile, et ligi 30 protsenti meie venekeelsest elanikkonnast pole enam migrandid, kellele võib nõudmisi esitada, vaid inimesed, kellele on Eesti nende ainus võimalik kodumaa, paljudele ka sünnimaa. See on paratamatus, millega tuleb arvestada, ning maha matta lootus nende lahkumisele või assimileerimisele. See tähendab, et eesmärk peaks olema kujundada meie venekeelne elanikkond eestimeelseks, mille puhul eesti keeleosuks on vaid abivahend.
Paradoksaalselt tuleks ühtse haridusvõrgu loomist sel juhul alustada mitte ähvardusest venekeelsed koolid ja lasteaiad sulgeda, vaid eestivenelaste õiguse tunnustamisest hoida oma emakeelt ja saada selles ka haridust. Sundolukorra asemel tuleks luua valikuvõimalus ja ei maksa arvata, et lapsevanemad ei oskaks arvestada, mis nende lastele tuleviku huvides kasulikum on. Seda kinnitab ka aruande tõdemus, et juba täna panevad just sotsiaalmajanduslikult paremal järjel venekeelsed lapsevanemad oma lapsed nii keelekümblusega lasteaedadesse kui ka eestikeelsetesse koolidesse.
Sellise valikuvabaduse realiseerimiseks tuleks liikuda (seal, kus võimalik) ühtsete koolikeskkondade loomise poole. Klassiõpe neis koolides toimuks loomulikult emakeeles või kui leidub pedagooge, siis ka kahepoolse keelekümbluse meetodil, kuid kindlasti on ka aineid, mida saab õpetada segarühmades. Mis aga peamine: väärtuskasvatus oleks neis koolides ühtne ning seal kujuneks ka tulemuslikuks keeleõppeks vajalik suhtluskeskkond. Mõistagi peab kaasnema eesti keele õpetuse taseme märkimisväärne parandamine juba alates lasteaiast. Neile noortele, kes on aga kindlasti otsustanud oma tulevikku mitte siduda Eestiga, peaks jääma vabadus lõpetada gümnaasium vaid elementaartasemel eesti keele oskusega.
Aga isegi see tagasihoidlik eesmärk on raskesti saavutatav. Tallinnas põrkub idee eelkõige mitte venelaste, vaid eestlaste vastuseisule. Võimalikke olmehirme pole mõtet üles lugeda. Kakskeelne kool tähendab sedagi, et lisaks ühisele võõrkeelele õpivad eesti lapsed seal algklassidest peale ka vene keelt. Loomulikult ei saa kedagi sellisesse lasteaeda või kooli vägisi saata, eestlastele võiks aga võimalus panustada venekeelsete kaaskodanike tegelikku muutmisse meie inimesteks olla tõepoolest patriootlik väljakutse.
Narvas, kus kakskeelsete haridusasutuste loomine on aga võimatu, oleks vaja üldrahvuslikku liikumist, et kasvatada selles linnas eestikeelse elanikkonna osakaal vähemasti kümne protsendini. Selleks on vaja riigi abi sealse elamufondi ja sotsiaalkultuurilise taristu ajakohastamiseks. Kuna praegusest 30 protsendist lisatasust ei piisa, siis vajame ka roteerumissüsteemi, et sinna läheksid kasvõi ajutiseltki tööle eestlastest keeleõpetajad.
Muidugi võib sellisele arengule eeldada ka vastutöötamist teatud vene ringkondadest, kes kaotaksid oma menüüst olulise poliitilise kondi. Meenub, et Jevgeni Ossinovski haridusministriks oleku ajal töötati välja realistlik ja rahaga kaetud plaan eesti keele õpetamise parandamiseks venekeelsetes põhikoolides koos teatud tingimustel valikuvabaduse andmisega gümnaasiumidele. Tol ajal opositsioonis olnud Keskerakond kuulutas selle veretööks venekeelse kooli kalla ja IRL katseks eesti koolisüsteemi venestada. Muidugi viskasid järgmised ministrid plaani prügikasti ja valisid loosungitega vehkimise.
Kuidas murda aga psühholoogilisi barjääre? Kolme bussipeatuse kaugusel Tallinna Kaubamajast asub suurepärane teatrisaal – Lindakivi keskus. Kõik minu katsed reklaamida seda külalisetenduste paigana eestikeelsetele teatritele on jäänud tulemuseta, kardetakse, et eesti vaataja ei tule sinna isegi kassatükkidele.
Kurtes, et venekeelne inimene ei ela meie meediaruumis, tuleks aga kõigepealt vaadata peeglisse. Aprillis vahetus küllalt dramaatilistel asjaoludel pealinna peaväljakul asuva Vene Teatri kunstiline juht, mais toimus Tallinnas XV slaavi laulu- ja tantsupidu «Slaavi pärg». Venekeelsetes veebiportaalides ja televisioonis olid need sündmused suure tähelepanu all, eestikeelne meedia isegi ei teavitanud neist
Kvintessentsiks kogu võõrdumisele sai poleemika Mihhail Kõlvarti arvamuse üle, et laulupeol ühe venekeelse laulu kõlamine suurendaks venekeelse elanikkonna positiivset huvi peo suhtes. Olukorras, kus kümned venekeelsed koorid esitavad laulupeol juba aastaid kümneid eestikeelseid laule, jõuti koguni arvamuseni, et üks venekeelne laul võiks kaasa tuua selle, et eestlased jätavad peole tulemata. Anu Realo mõttekäiku arendades võiks aga hoopis arvata, et selline laul mitte ei suurendaks, vaid vähendaks ohtu meie rahvuskultuurile.
Kogu see lugu nagu ka soov keelata venekeelse haridus peegeldab eelkõige seda, et paljud rahvuskaaslased ei tunne ennast meie maal peremeestena ja seetõttu püüavad endisi «peremehi» – tegelikult ju nende lapsi ja lapselapsi – igati kiusata. Kuid iga jõud kohtab vastupanu. Kujukas näide on, kuidas meedia tähelepanu ja jaburate poliitiliste seisukohavõttudega oleme kujundanud meie liitlastele enesestmõistetava Teise maailmasõja Euroopa-lahingute lõpupäeva tähistamisest nüüd venekeelsele elanikkonnale juba tõelise «vastupanusümboli». Asi hakkab sarnanema omaaegse Kuperjanovi haual käimisega jõuluaegses Tartus. Vene noor, kes pronkssõduri juurde ei lähe, on argpüks ja reetur ning eestlane, kes sinna läheb, on muidugi Kremli-meelne. Tuletan meelde, et 2007. aastal asetas hauasambale pärja Andrus Ansip ning ka tänavu Eesti kaitsevägi, mis tõestab, et selle paiga külastamine ei ole ei kangelastegu ega rahvuse reetmine.
Kui arvata, et üks venekeelne laul röövib laulupeolt kogu tema pühaduse, siis äkki piisaks peaministri lilledest pronkssõdurile ka kogu seal loodud tähendusrituaali «rikkumiseks»?
Kui me aga mõtleme, kuidas teineteise püha või rituaali rikkuda, selmet neid austada või vähemalt mõista, siis pole lõimumisest mõtet rääkidagi.
Siis on meie tulevik selge: getostume edasi.