Teadlaste ja ühiskonna hoiakud osutavad vajadusele muuta Eesti kool ja lasteaed riigikeelseks, kirjutab endine haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi (Reformierakond).
Nii on kaua olnud ja tundunud loomulik, et Eesti riik kasvatab ja koolitab vene lapsi eesti omadest eraldi. Tahetud on sellega muidugi head ja soovinud seda eestivenelased ise. Kunagi toetas seda ka populaarne seisukoht, et emakeel tuleb omandada muudest keeltest segamatult lahus. Ja lõpuks kehtib emakeelse hariduse õigus justkui igal pool demokraatlikes maades ning on tagatud ka Eesti põhiseadusega.
Aga argumendid ajas muutuvad ja sel juhul tuleb riigil muutusi juhtida. Osutub, et avalikust rahast peetakse demokraatlikes riikides üleval üldiselt riigikeelseid koole ja lasteaedu ning siin pole otsustav mitte rahaline kaalutlus. Riigid tajuvad ja kogevad aina enam väärtusruumi murenemise, julgeoleku ja keelepõhise sotsiaalse kihistumise probleeme ning ühiskonna sidususe võtit nähakse haridussüsteemi ühtsuses.
Eestlastele ja eriti Eesti poliitikutele mõneti märkamatult on muutunud ka venelaste hoiakud. Värske integratsioonimonitooring ütleb, et 71 protsenti venelastest sooviks panna oma lapse eesti lasteaeda. Eesti koolide populaarsus kasvab ja vene koolide tulemused jäävad maha. Aina ilmsem on, et konkurentsivõime tööturul on tugevas seoses riigikeele oskusega.
Ka ei räägi enam venelasi ahistavatest lõksudest ja klaaslagedest, vaid lahendusest, mitte ka eesti keele õppimises, vaid eesti keeles ja eestlastega koos õppimises. Rahvuste sotsiaalse, kultuurilise ja isegi poliitilise segregatsiooni juured on sõjajärgse sisserände sotsiaalses taustas ja laste lahus kasvamisega juurdub see põlvkonniti ainult edasi.
Eesti keele- ja kasvatusteadlased on haridussüsteemi eestikeelsuse teemal hakanud ütlema oma toetavat sõna. Kinnitatakse mitme keele õppimise kasulikkust lapse üldisele vaimsele arengule. Juba kolmeaastasele peetakse soovitatavaks õpetada teist keelt, sest nii paraneb lapse mõtlemine, taju ja üldine võimekus, olgu keeli korraga või kordamööda praktiseerides.
See ei tähenda emakeelest hoidumist, nagu kriitikud on püüdnud väita, kuid hariduses ei saa riigikeel olla kõrvaline lisand, vaid keskkond. Ja kui venekeelses hariduses on püsinud inerts, siis Eesti uued kogemused pagulaslaste edusammudega tavalises eesti lasteaias ja koolis on andnud alust hariduspoliitikas julgemalt mõelda.
Riigikeeleoskamatus on kergesti ületatav võrreldes erivajadustega, mis on püsivad ja mida siiski käsitletakse teadlikult tavakoolides.
Maha salatud probleem
Ekspertiis ei sega tingimata poliitikuid ja venekeelse hariduse kaitsjad on Eesti poliitikas olnud aktiivsemad kui probleemi tunnistajad. Kehtib üsna ebapraktiline kompromiss, et eestikeelne õpe on kohustuslik alles gümnaasiumis, selle tähtaegu on kartlikult edasi lükatud ja lepitud keelte suhtega 60 : 40 ning õigusega taotleda erandeid.
Aga selles vanuses ei tule keelgi enam lennult, rääkimata väärtustest ja inforuumist, mis on olnud politiseerunumatele koolijuhtidele ettekääne nõuda ja Ratase valitsuskokkulepele ka lubada keeleerandeid.
Suhtumise muutmiseks tuleb asjast rääkida, sest venemeelsuse taga on poliitiline omakasu. Eestikeelse hariduse vastaseid erakondi Keskerakonda ja sotse toetab ligi 90 protsenti muulastest, mis mõistagi on nii märk valijaskonna manipuleeritavusest demokraatias kui ka parteidele manipuleerimisvõimalus.
Ainult viimase aja näidetest on tähtsam toonase haridusministri meeleoluõhutus. Jevgeni Ossinovski väitis enne 2015. aasta valimisi, et konstruktiivne arutelu vene kooli tulevikust pole Reformierakonnaga valitsuses võimalik (PM 17.02.15), sest tema meelest tähendas konstruktiivsus just tagasipöördumisvõimalusi vene keelele.
Ja täiesti võõrastav oli ka ta teine tees (PM 20.10.14), et «vene kooli teema kütab juba aastaid Eesti avalikkuse kirgi ning lõhestab eesti- ja venekeelset kogukonda täiesti sihitus diskussioonis, mida võiks kirjeldada sõnadega «võimetus kõneluseks»».
Esiteks, mingit tõsist diskussiooni polnud, eestlased ei märganud keelepõhise lahusolemise probleeme või ei pidanud sündsaks neist rääkida, venelased leppisid haridusliku ja sotsiaalse isoleerumisega või valisid aina sagedamini ise eestikeelse kooli ja lasteaia. Küll aga olid nood sõnavõtud osa haridusministri härgamistest tundlikel keele- ja kodakondsuse teemadel, kus ta näitas üles oma ühiskondlikku kurtust kuni hävinguni valimistel.
Teiseks oli kurioosne ta enda debativõimetus selle võimetusest rääkimise taustal, kui tegime kevadel ettepaneku Eesti kool ja lasteaed eestikeelseks muuta: ta mahutas oma vastuse viide lausesse ära väljendid «rahvustevaheliste pingete kütmine», «võitlus oma inimeste, saati veel laste vastu», «tegelik eesmärk», «provotseerimine», «kurb», «võhiklik», «hirmutamine», «vana roostes suurtükk», «vastutustundetu lõhestamine» ja «poliitiline trikk».
Haridusminister Repsi meelest pole ettepanek tõsiselt võetav ainuüksi sellepärast, et on tulnud neilt, kes on ise võimul on olnud, aga pole asja ära teinud.
Parem hiljagi
Poliitikaettepaneku hilinemise pean siin omaks võtma kui lõpuni mõtlemata jäänud mõtte ja tegemata jäänud töö haridusministrina. Selleks jäi puudu ajast, aga koos sotsidega ka ruumist. Ent umbes aastake, mis haridusportfelli hoidmisel mõtte tekkimiseks kulus, on siiski pigem vähe võrreldes üheksasteistkümnega, mil seda hoidsid teised erakonnad.
Eksperdid olid ju varemgi rääkinud ning tabu murdmine ja teema jõudmine haridusministeeriumi päevakordadesse oligi aja ja ühiskondliku valmisoleku järgi ajastuse küsimus. Vene gümnaasiumide, pagulaste ja erivajadustega inimeste kohtlemise probleemid, aga poliitikaimpulsid tuli teema tundlikkust arvestades kinni püüda ka avalikkusest.
Mulle tulid need näiteks raadiosaatest, kus vene ajakirjanikud olid lasteaedade eestikeelseks muutmises üksmeelel, ja teledebatist, juba opositsiooni ajal, kus teema oli alles vene koolide kehvemad eksamitulemused, aga probleemina sai keeleoskuse asemel välja kooritud keelepõhine eraldatus ühiskonnas üldiselt.
Seda seisukohta toetasid pigem eksperdid, vastu sõdis aga MTÜ Vene Kool Eestis, üle aastate oluline kapo klient. Poliitilise päevakorra tarbeks oli teema mu silmis sellega küps, aga kui polnud enam võimalik minna riigi ehk ministeeriumi teed mööda, tuli valida koolipidaja ehk kohaliku omavalitsuse kaudu minek.
tuli hiljem toeks ja luges üles hulga eestivenelaste muresid, enne kui pakkus lahenduseks sama koos õppimise lasteaiast ja põhikoolist alates: suurenenud on rahvusrühmade sotsiaalmajandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine, etniline eraldatus tööl ja asustussüsteemis, kus venelaste osaks on kehvema majandusliku seisundiga elamupiirkonnad, eestikeelsete meediakanalite jälgimine venekeelsete seas on vähenenud, eestlastega võrreldes on neil raskem karjääri teha, noorte keeleoskus on kehv.
Aga musta võib poliitilise huvi korral korral nimetada valgeks ja vastupidi. Jaak Allik tsiteerib (PM 26.06) samu aruandes nimetatud probleeme pikalt, et teha siis täpselt vastupidine kokkuvõtte sõna «paradoksaalne» toel. Ta ütleb, et «paradoksaalselt» tuleb venelastel lasta omaette olla ja õppida ning et «kiusamine» tuleb lõpetada.
Kui peale jääb selline poliitiline loogika, on Eesti tulevik sünge. Nõukaaegne õigus ühepoolsele ükskeelsusele säilib, rahvuspõhine sotsiaalne kihistumine süveneb, ruumiliselt, tööalaselt, sotsiaalselt, kultuuriliselt ja poliitiliselt kolitakse aina enam lahku, vasakpoolsed monopoliseerivad edasi venelaste hingi ning rahvussuhted jäävad üsna olematuks, kui ei halvene.
Aga mõne kuuga on ilmunud mitu ekspertiisi, mis lasteaedade ja koolide ühendamist toetavad ning on sellega pannud eitajad üsna kummalisse valgusse. Kui karuteene järele pole nõudlust, on seda küllalt tülikas taastekitada. Riigil on vaja seada prioriteet, praktilisi üleminekumuresid, mis kahtlemata kõik pole otsitud, tuleb lahendama hakata, rahastus korraldada, kusjuures paralleelmaailmadest loobumine ei ole kokkuvõttes kulu, vaid isegi võimalus hariduse kvaliteedi tarbeks säästa.
Koolide ja lasteaedade keelsuse mõttelistest siltidest tuleb minu arvates loobuda kohe, sest reaalsuses tähendavad nad endiselt näiteks, et isegi tänapäevane eesti keele õpe saab osaks vaid 16 protsendile Tallinna lasteaialastest ning riigikeel on põhikooliski justkui kõrvaline. Sisulised muutused võtavad oma aja, kuid kiusatuse peale fikseerida mingid aastad üleminekuajaks tuleb tunnistada, et see märgistaks kehvemaks jäänud aastakäigud ja õppeasutused.
Piirkondlikud eripärad eeldavad kindlasti suuremat keskendumist, aga kasvõi õpetajat toetavat elektroonset õppevara on juba üksjagu olemas.