Vastne inimarengu aruanne tõdeb, et Eesti on jõudnud rändeajastusse. Kuid rändeajastu ei tähenda üksnes üha ulatuslikumat inimeste sisse- ja väljarännet, vaid ka üha tihedamaid kultuurikontakte ja -ülekandeid. Avatud väikekultuurina on Eesti aina rohkem allutatud erisugustele välismõjudele, mis suuremal või vähemal määral kujundavad ringi meie senist kultuurikeskkonda ja väärtussüsteemi.
Seega on meie ajastu võtmeküsimus, kuidas suuta Eestis loovalt toime tulla ideede ja väärtuste laialdase sisserändega ning avatud maailma uute võimalustega, säilitades samal ajal teadlikkuse nii oma kultuurilisest eripärast kui ka järjepidevusest. Eesti inimarengu aruande analüüsid näitavad, et eesti kultuuri kestlikkus ja dialoogivõime oleneb meie kultuurilise enesemõistmise ja -analüüsi võimest, kultuuriloome vahendite ja võimaluste mitmekesisusest ning kultuurisuhtluse ja -kogemuse rikkusest.
Konkreetsemalt on oluline leida ühiskonnas vastused küsimustele, kuidas avardada senist arusaamist eesti kultuurist, tagada Eesti hargmaise kultuuri toimimine ja kasutada võimalusi, mida pakub uus digikultuur.
Eesti kultuuri avaram mõiste
Põhiseadus sätestab eesti kultuuri säilimise ja arendamise Eesti riigi ühe peamise ülesandena. Riigi tasandil on seda ülesannet tihti mõistetud kitsalt, üksnes kutselise ja rahvakultuuri riikliku toetamisena. Tänapäeva avatud maailmas vajab eesti kultuur märksa avaramat vaadet, mis hõlmab nii Eestis elavate eri keele- ja kultuuritaustaga inimeste kui ka väljaspool Eestit elavate eestlaste mitmesugust tähendusloomet.
Eesti kultuur ei ole midagi etteantut ega püsivat. Me kõik loome seda oma tegevuse käigus iga päev, sh uute kultuuriliste enesekirjelduste ja hoiakute kaudu. Kuidas suhtume võõrastesse ja mõtestame oma minevikku, kuidas kohaneme uute tehnoloogiatega ja osaleme avalikus elus – kõik see kujundab meie kultuurikeskkonna iseloomu.
Tähendusloome kestlikkus ja mitmekesisus on üks inimarengu olulisi näitajaid, mis on senistes aruteludes tihti tagaplaanile jäänud. Eesti kultuur on seda rikkam ja elujõulisem, mida enesekindlam on, mida avaramad on selle tähendusloome võimalused ning inimeste oskus ja võimalus suhestuda teiste keelte ja kultuuridega.
Kultuuriline püsimine eeldab kultuurilise enesemõistmise võime tagamist, mitmekülgset ja pidevat kultuurianalüüsi. „Enesemõistmiseta puuduks kultuuril identiteet, ilma identiteedita on aga raske luua dialoogi ümbritseva maailmaga, teiste kultuuridega – olla ühtaegu dialoogivõimeline ja vaimselt sõltumatu,” on tõdenud semiootik Peeter Torop.
Tulevikku suunatud kultuuripoliitika käsitleb eesti kultuuri kogu selle eripalgelisuses ja rahvusvahelisuses ning aitab kaasa teistest kultuuridest pärit laenude oskuslikule lõimimisele. Eesti kultuuri alus on eesti keel, kuid eesti keele ja kultuuri kandjad, sh eestlased, räägivad tulevikus praegusest rohkem ka teisi keeli ja suhtlevad rohkem eri kultuuridest pärit inimestega.
Eesti hargmaine kultuur
Tänapäeva Eesti on üha rohkem hargmaine, kus omavahel suhtlevad kogukonnad, ettevõtted ja inimesed asuvad nii Eestis kui ka välismaal. Hargmaisus, s.t Eestis ja välismaal elavate eestlaste vahel sideme hoidmine eeldab avarat kultuurikäsitust, suuremat sallivust ja aina paremat kultuuridevahelist suhtlusoskust.
Ajastul, kus inimeste mobiilsus on uus reaalsus, on väikekultuurile eluliselt vajalik pöörata väljaränne enda kasuks, käsitleda inimeste liikumist mitte kultuuriruumist lahkumise, vaid selles ümber paiknemisena. Välis-Eesti ja Kodu-Eesti kultuuri asemel peame harjuma mõtlema hargmaise Eesti ühisest kultuurist ning töötama välja meetmed selle toetamiseks ja arendamiseks.
Hargmaine kultuuripoliitika tähendab ühenduste loomist, säilitamist ja tugevdamist nende eestlastega, kes elavad ajutiselt või püsivamalt mujal. Rändeajastu eesti kultuuri kestlikkus eeldab rahvusvahelise virtuaalse kultuurikeskkonna loomist, mis on tänapäeval saanud võimalikuks tänu digitehnoloogia kiirele arengule.
Eesti digikultuur
Digitehnoloogia plahvatuslik areng on kaotanud suure osa tavapärastest piiridest, mis on seni lubanud kultuuril ennast ruumiliselt määratleda. Digiajastu tähendusloome erineb mitmes mõttes varasemast, korraga on võimalik aktiveerida nii ulatuslikke kultuurivaramuid (digitud kultuuripärand) kui ka osaleda rahvusvahelises tähendusloomes (internet ja selle võimalused).
Seetõttu tuleb digikultuuri käsitada hargmaise Eesti alustaristuna, mis võimaldab eesti kultuurist osa saada kõikidel eestlastel, kus tahes nad asuvad. Digikultuur on unikaalne võimalus virtuaalseks tähendus- ja identiteediloomeks eesti inimestele ja kogukondadele välismaal.
Samal ajal pakub digikultuur ka lõimumiseks võimalusi uute, värskete ja mänguliste lahendustega, sh koolidele uute atraktiivsete õppematerjalide loomisega, aga annab ka võimaluse teha tutvust eesti kultuuriga inimestele, kes ei soovi Eestisse elama asuda.
Kuigi Eestit võib pidada digielukorralduse edulooks, on kultuurivaldkonnas suur osa digiajastu võimalusi paraku endiselt kasutamata. Läbi on vaja vaielda, millist tuge peaks riik pakkuma digikultuuri arenguks erasektorile ning millised peaksid olema investeeringud uutesse ja uuenduslikesse digitaalsetesse lahendustesse, mis aitaksid muuta digitaalse kultuuriloome osaluskeskseks ja kõigile kodanikele avatud kultuurivormiks, ning kuidas saaksid need võimalused kättesaadavaks kõikidele eestlastele elukohast olenemata.
Esimese sammuna näib vajalik koondada asjaomane pädevus, asutada digikultuuri arenduskeskus, mis lubaks hakata uut digikultuuri poliitikat süsteemselt ja teadmistepõhiselt arendama.
Rändeajastu vundament
Kui soovime sügavuti mõista Eesti ühiskonna muutusi, ei ole pääsu tähendusloome tähtsamate muutuste analüüsist. Eesti inimarengu aruandest nähtub, et viimasel paaril kümnendil on muutunud see, kuidas me ennast eestlastena kultuuriliselt määratleme, kuidas suhestume teiste kultuuridega ja mäletame oma minevikku, millised on meie tähendusloome vahendid ja millise tähenduse anname elule kodu- või välismaal.
Kõigi nende väga erinevate teemade käsitus näitab, kui tähtis on meie kultuurilise enesemõistmise, teadmispagasi ja suhtlusvõime arendamine mitte ainult kitsas mõttes eesti kultuuri säilitamiseks, vaid laiemalt sotsiaalse sidususe, hargmaise eluviisi ja ettevõtluse ning tehnoloogilise arengu toetamiseks. Seetõttu ei tohi eesti kultuuri arengusse panustamist käsitada kui toetust, vaid kui ühiskonna arengut toetavat pikaajalist investeeringut, mis aitab kaasa ka Eesti majanduse edule palju laiemalt kui lihtsalt loomemajanduse või loovtööstuse arengu kaudu.
Marek Tamm on „Eesti inimarengu aruande 2016/2017” kultuuripeatüki toimetaja.