Kaasatus: rahvahääletus
Valimiste vahelisel ajal on kodanikel ja vabaühendustel poliitika kujundamisel osalemiseks Eestis mitmeid võimalusi (nt saab igaüks teha ettepanekuid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele, osaleda eelnõude avalikes konsultatsioonides jne), kuid õigusloomesse kaasamisel on sageli probleeme. Seega taandub küsimus osaleda soovija oskustele end töös olevate eelnõudega kursis hoida (nt valitsuses väljatöötatavad eelnõud avaldatakse konsulteerimiseks eelnõude infosüsteemis, parlamendis arutlusel olevad eelnõud Riigikogu kodulehel), oma ideedele toetust leida ning avaliku võimu esindajate soovile ja suutlikkusele kaasata. Rahvakogu veebilehel edastati kaasatuse peateema alla 456 ettepanekut ja argumenti.
ALATEEMA 2: RAHVA KAASAMINE OTSUSTAMISSE
Kodanikel on valimistevahelisel perioodil võimalik osaleda riigi elu puudutavate küsimuste üle otsustamisel üksnes juhul, kui Riigikogu on pidanud seda vajalikuks. Põhiseaduse järgi on Riigikogul võimalik seaduseelnõusid ja muid riigielu küsimusi panna rahvahääletusele (välja arvatud eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste ja riigikaitse küsimusi, välislepingute kinnitamist ja tühistamist ning erakorralise seisukorra kehtestamist ja lõpetamist). Seni on Eestis 1992. aasta põhiseaduse kehtivuse ajal toimunud üks rahvahääletus, 2003. aastal seoses Euroopa Liitu astumisega. Rahvakogu veebilehel käsitles rahva kaasamist otsustamisse 125 ettepanekut-argumenti, mis on 27% kõigist kaasatuse teemal tehtud ettepanekutest ja argumentidest
- 1. Referendumite kasutamine riigielu puudutavates küsimustes (119 ettepanekut ja argumenti)
Domineeriv ettepanek: kasutada riigielu küsimuste üle otsustamisel senisest enam rahvahääletusi, mille tulemus on Riigikogule ja Valitsusele siduv (poolt oli 82 ettepanekut-kommentaari, vastu 7, neutraalseid 30; pooldavad ettepanekud said kokku toetushääli 1512, vastuhääli anti 263).
Kuigi rahvahääletuste korraldamise võimalus on põhiseaduses olemas, teeb referendumite sagedase korraldamise keeruliseks põhiseaduse § 105, mille kohaselt kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised juhul, kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust. Seega ei pruugi Riigikogu olla eriti aldis küsima referendumil rahva arvamust, sest võib riskida laialisaatmisega.
Variatsioon:
a) Korraldada rahvahääletus üksnes „oluliste“ või „tähtsate“ küsimuste korral (nt ESM-ga liitumine).
b) Kasutada rahvahääletust Riigikogu valimiste, erakondade ja rahvahääletustega seotud seadusloome puhul (mida võiks koordineerida presidendi institutsiooni juurde kuuluv või loodav juriidiline üksus) (17 toetushäält ja 2 vastuhäält);
c) Siduda referendumid kohalike ja Riigikogu valimiste toimumise ajaga (32 toetushäält, 5 vastuhäält) või korraldada igal aastal referendum 20. augustil (6 toetushäält, 0 vastuhäält);
d) Viia rahvahääletus läbi järgmistel teemadel: presidendi otsevalimine, kaitseväe välismissioonidel osalemine, Euroopa Liidu föderaliseerumise korral Eesti föderatsiooni kuulumine, Venemaale viisavabaduse andmine, välislepingutega võetavate kohustuste ja astmelise tulumaksu teemadel (NB! viimased kaks ei ole kooskõlast kehtiva põhiseaduse § 106).
Pooltargumendid: rahvas saaks kõrgeima võimu kandjana realiseerida oma õigust ka valimistevahelisel ajal; riigi kõrgeima võimu kandja väärib osalust demokraatlike otsuste tegemisel ning suurema kaasatuse tunnet ühiskondlike asjade ajamisel; rahvahääletus on kodanikuühiskonna tunnus; rahvas saaks “valitsuse kliki ebademokraatlikele ja rahvavaenulikele otsustele demokraatlikult vee peale tõmmata või võtta vastu seaduse[d], mida erakondade tagatubade diktatuur ei tahaks kuidagi läbi lasta“.
Vastuargumendid: võimalik ühiskonda lõhestav mõju (must-valge vastandamise kasutamine, mis välistab täielikult vastaspoole huvid); hästitoimivas esindusdemokraatias segaks pidev referendumite tegemine ühiskonnaelu otstarbekatkorraldamist; rahvahääletus on kulukas; eksisteerib oht, et referendumil osalejad ei teadvusta otsustamisele esitatud ettepanekute tegelikku sisu ja lähtuvad pinnapealseist kirjeldustest; rahvahääletus on olemasolevate struktuuride autoriteedi ignoreerimine ja õõnestamine.
1.2. Anda kodanikele koos Riigikoguga kaasotsustamise võimalus (21 ettepanekut ja argumenti)
Domineeriv ettepanek: võimaldada kodanikel osaleda ID kaardi abil Riigikogu istungitel ning hääletada menetluses olevate eelnõude üle (NB! Eeldab põhiseaduse muutmist).
Variatsioon:
a) Selliste rahvahääletuse tulemused oleksid nõuandvad, mitte siduvad (1 ettepanek, 30 toetushäält, 3 vastuhäält)
Pooltargumendid: saadikud saavad hea ülevaade sellest, millistel seisukohtadel konkreetsetes küsimustes rahvas on ning kui suurt avalikkuse huvi iga menetluses olev teema äratab; on informatiivne võrrelda saadikute ja rahva hääletustulemusi.
Vastuargumendid: niisugusel kujul saadava hääletuse tulemused ei ole rahva hääl, kuigi seadusandjale jäetaks selline mulje (hoopis piisavalt hea tehnilise oskusega, st põhiliselt noorema põlvkonna ja piisavalt vaba aega omava seltskonna hääl).
b) Sellised rahvahääletused oleksid siduvad, kodanike hääled lisanduvad Riigikogu liikmete häältele. Selle rakendamiseks pakuti välja kolm erinevat võimalust:
i. rahva otsuse kaal oleks 50% ja Riigikogul samuti 50% (22 toetushäält, 3 vastuhäält);
ii. iga 5000 e-hääletaja kohta lisandub riigikogu häältele üks hääl;
iii. kodanike hääli käsitletakse nn virtuaalsete riigikoguliikmetena, nt kombinatsioonis 101+10 või 91+10.
Pooltargumendid: võimaldab kodanikel lüüa kaasa ühiskondliku elu neis valdkondades, milles tuntakse end pädevana; infoühiskonnas on võimalik tehnoloogiliste lahenduste kaudu kaasata kodanikke senisest rohkem.
Vastuargumendid: pidev osalemine otsustamisprotsessis on võimalik vaid elektroonilises keskkonnas – see jätab otsustusprotsessist eemale kodanikerühmad, kel puuduvad tehnilised oskused ja/või napib piisavalt vaba aega.
KOKKUVÕTE
Rahvahääletust käsitlevais ettepanekutes tõsteti esile soovi osaleda valimiste vahelisel ajal sagedamini oluliste otsuste tegemisel. Peamiselt puudutasid ettepanekud siduvate rahvahääletuste (referendumite) korraldamist, mille eesmärk on kaasata rahvast sagedamini riigielu otsuste langetamisse. Konservatiivsemates käsitluses peeti piisavaks, et rahvahääletusele läheksid kõige olulisemad seadused ja otsused. Teisalt leidus ka palju ettepanekuid, milles nähti rahvahääletust keskse vahendina riigi elu korraldamisel. Uudse ideena pakuti välja, et rahvast saaks otsustamisse igapäevaselt kaasata andes neile koos Riigikogu liikmetega kaasotsustamise õiguse.