Pärnu Postimees, Andres Herkel
Eesti Koostöö Kogu Riigipidamise kava: https://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2014/12/EKK_Riigipidamise-kava-terviktekst.pdf
Ei tahaks kohe sugugi, et Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kavaga läheks nii, nagu on juhtunud paljude heade mõttepaberitega enne seda – pisut furoori ja soss-soss. Paraku jättis kava esitlus mulje, et selline oht on olemas.
Kõigepealt oli ekraanil mõjus filmike, kus avaliku elu tegelased üksteise järel üles astudes ütlesid, et miski on riigis mäda ning muuta tuleb seda, teist ja kolmandat.
Järgnes ETV Foorumi stiilis ümarlaud nelja riigierakonnaga. See lõi filmiga klaariks setitatud pildi jälle segamini. Igaüks loopis omi loosungeid ning poliitik-akadeemik Aaviksoo (kes ainsana paistis silma mõnegi selgepiirilise mõttega) ei pidanud paljuks esitada intellektuaalselt alamõõduline üleskutse vähendada parlamendi koosseisu. Ühisosa ja arusaama sellest, kuidas edasi minna, ei tekkinud.
Riigipidamise kava koosneb viiest peatükist, mida ma omakorda rühmitaksin kolmeks. Kõigepealt seon kokku kohaliku omavalitsuse ja riigihalduse peatükid, mis on kogu kava kõige esileküündivam osa. Kui me siin kohe midagi ette ei võta, siis liigume vältimatu kollapsi suunas. Muutused tuleb läbi viia, anda omavalitsustele vajalik mastaap ja võimekus, lubada paindlikke koostöövorme. Riigiasutustes peame lõpetama asendustegevused ja ähmased palgalisad ning Eesti elu üleküllastamine mõttetute regulatsioonidega. Braavo! Nõustun väga suurel määral nii probleemipüstituse kui pakutud lahendustega.
Samuti kuuluvad kokku valitsust ja Riigikogu puudutavad peatükid. Probleemiasetused on siingi õiged. Valitsuses pole mõistlikku koostööd nende probleemide lahendamisel, mis kukuvad mitme ministeeriumi vahele. Riigikogu, kunagine poliitikakujundamise süda ja hing, on lihtsalt nõrk – vaikse tiksumise ja äraolemise koht.
Pakutud lahendustega on lugu keerulisem, siin on tegemist sellise lambi alt otsimisega, kui võti on hoopis pimedas nurgas. Probleem algab erakondadest endist. Varem oli erakond vahend, nüüd on ta eesmärk. Varem püüti poliitikat muuta, nüüd kaitstakse erakonna positsioone poliitikas ja iseenda positsioone erakonnas – ei enamat. Miks?
Ma muidugi kordan end öeldes, et paljud hädad algavad erakondade rahastamise süsteemist ja poliitilise konkurentsi sulgemisest. Aga nii on. Peale selle on oluline, et arvamusliidritel – ka antud kava loojatel – oleks rohkem julgust ise poliitikasse tulla, mitte jääda „eksimatu eksperdi“ mugavusolekusse. Kui seda ei tehta, siis on ka iga järgmine mõttepaber järjest impotentsem – isegi, kui ta on õige!
Meie riigierakonnad on nagu autod, millel tagurpidikäik puudub – nad ei suuda tunnistada tehtud vigu ja seega ei suuda nad neid ka parandada. Miks peatas Reformierakond 2001. aastal minister Looduse haldusreformi? Miks minister Reimaa 2008. aastal IRL-i poolt ilma mõistliku põhjuseta tagasi kutsuti? Ja kui Aaviksoo ütleb, et erakondade raha võiks vähemaks võtta, siis tahaks väga teada, mida arvab IRL-i esimees, kes praeguse süsteemi 2003. aastal juurutas. Alustada tuleb uuenemisest ja tehtud vigade analüüsist – kui valus see ka ei ole.
Kaasamisest kõneldakse üha enam iroonilises võtmes. Ilmselt sellepärast ongi see peatükk teisiti nimetatud: „Arutlev demokraatia ja osalemine“. Filmis jäi kõlama Teele Pehki märkus, et sõna „kaasamine“ kannab endas juba iseenesest kaasatava suhtes üleolevat positsiooni.
Meie kodanikuaktivistid on esindusdemokraatias pettunud ja võimulolijad peavad osalusdemokraatia ihalejaid lillelasteks. Siin aitab mõistlik dialoog, mis viib järk-järgult arusaamade lähenemisele. Koostöö Kogu ehk saab sellele kaasa aidata. Kuid kas ta suudab kaasa aidata ka sellele, et erakonnad omavahel ja enda sees suudaksid koostööd parandada?