Majanduskriisi tingimustes kasvas parimas tööeas olevate inimeste tõrjutuse risk, samal ajal vähenes see aga eakate hulgas. Olukorra stabiliseerumine suurendas taas eakamate ühiskonnaliikmete tõrjutusriski, selgub aruandest.
Tõrjutuse risk ei ohusta kõiki ühiskonnaliikmeid võrdselt. Aruande kohaselt on Eestis peamised sotsiaalset tõrjutust mõjutavad sotsiaal-demograafilised faktorid sugu, vanus, rahvus ja haridus.
Analüüs näitab, et püsivalt on suuremas sotsiaalse tõrjutuse riskis pigem vanemaealised, madalama haridustasemega, mittetöötavad ja vene keelt peamise suhtluskeelena kasutavad elanikud.
Võrreldes eestlastega on töötamisega kaasnev positiivne mõju mitte-eestlaste jaoks väiksem. Töötuks olemine võrreldes töötamisega suurendab eestlaste jaoks sotsiaalse tõrjutuse riski 4,8 korda, mitte-eestlaste jaoks aga vaid 1,8 korda.
Aruanne toob esile, et majanduskriis on avaldanud eestlaste sotsiaalse tõrjutuse määrale vähem mõju kui mitte-eestlaste omale. Nii on aastaks 2012 sotsiaalselt tõrjutute osakaal venekeelse elanikkonna hulgas kasvanud võrreldes 2008. aastaga 1,3 korda. Venekeelsetest mittekodanikest on aastal 2012 sotsiaalselt tõrjutud enam kui pooled.
Viimaste aastate tõrjutuse kasvu peamised tegurid mitte-eestlaste seas on suurenenud usaldamatus institutsioonide vastu (kasv 12 protsendipunkti), tajutud diskrimineerimine (kasv 10 protsendipunkti) ja usaldamatus inimeste suhtes (kasv seitse protsendipunkti). Kui eestlaste sotsiaalse tõrjutuse põhikomponent on hinnang oma majanduslikule hakkamasaamisele, siis venekeelse elanikkonna hulgas on see pigem usaldamatus institutsioonide suhtes ja tajutud diskrimineerimine.
Kui eestlaste puhul tulevad selgemalt esile vanuserühmade vahelised erinevused, siis mitte-eestlaste puhul on vanuserühmad sotsiaalse tõrjutuse esinemise poolest homogeensemad.
Alapeatüki koostajad märgivad, et ühiskonna terviklikkus ja sidusus ei sõltu üksnes majanduse arengust. «Suurema sidususe saavutamine ja ühiskonnaliikmete sotsiaalse tõrjutuse vähendamine nõuab sihipärast teadlikku tegutsemist,» seisab aruandes.
«2005. aastal vastuvõetud Eesti säästva arengu strateegia «Säästev Eesti 21» määratleb sidusa ühiskonna üheks arengueesmärgiks, mille saavutamine eeldab ühiskonnaliikmete suuremat kaasatust, regionaalselt tasakaalustatud arengut ja tugevat kodanikuühiskonda,» seisab alapeatüki järeldustes.