Mis arendaks dialoogi? Dialoogi korraldamise ja läbiviimise oskusi on meie ühiskonnas vaja õpetada ja õppida. Vaja on koolitada ka dialoogioskustega raamatukogutöötajaid. Lisaks tuleb ka avalikkuses rohkem arutada, miks dialoog ja koostöö on olulised ja kasulikud. Esile tõsta hästi toimivaid koostöövorme. Teema teadvustamine nõuaks laiapindset teavituskampaaniat ja siis sinna juurde kommunikeerida raamatukogu kui ühte võimalikku turvalist kohta, kus erinevaid arutelusid praktiseerida.

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing

Minu ettepanek on avaliku sektori töötajatele (tippjuhtide, aga kindlasti vähemalt asekantsleri tasemel, soovitavalt ka osakonnajuhatajate tasemel) luua just avaliku sektori vajadustele vastav konfliktilahendamise, lepitamise ja vahendava juhtimise (ing.k. mediation) koolitusprogramme.

Avaliku sektori juhid sageli ei oska konflikte lahendada ja koostööle suunata: neil puudub sõnavara ja teadmised, spetsiifilised oskused ja psühholoogiline valmisolek. Seetõttu lähtutakse pigem formaal-juriidilistest põhimõtetest, mis koostööd ei soosi. Lisaks win-win lahendustele poliitikates aitaksid konfliktilahenduse oskused ka laiemalt ühiskonna gruppide vahelisi konflikte leevendada.

Eeskuju saaks võtta juba olemasolevatest konflikti lahendamise ja läbirääkimiste koolitustest meilt ja mujalt. Nt Harvardi ülikooli läbirääkimiste koolitused on selle valdkonna maailma tipptase, aga ka Tallinna Ülikool pakub sarnaseid koolitusi.

Eestis on sageli kodanikuühiskonna hääl kõige kõvemini kosta mitte erinevates vabaühendustes vaid sotsiaalmeedia teemafoorumites (nt Eesti Metsa Abiks, Virgina Woolf sind ei karda, aga ka paljud kogukonna grupid). On vaja, et seal aruteludes oleks olemas ka ametnikud, kes pädevalt ja head tava silmas pidades reageerivad olulistele temaatilistele postitustele (mitte eraisiku, vaid just valdkonna korraldamisega tegeleva ametnikuna), algatavad ise arutelusid oma valdkonna arengu jaoks sisendi saamiseks ja vahendavad proaktiivselt olulist informatsiooni. Väga on vaja, et riik mõtleks läbi, kuidas 21. sajandi ametnik virtuaalruumis kodanikega suhtleb, dialoogi loob ning oma tegevust proaktiivselt kommunikeerib. Selleks on vaja häid juhiseid, koolitusi ning kokkuleppeid, kuidas ja mis piirini ametnik oma omavalitsust, ministeeriumi või muud asutust esindab. Virtuaalne suhtlus kodanikega peaks looma parimat eeskuju ja vähem afektiivset aruteluruumi.

Domus Dorpatensis

• Tuleks luua e-keskkonna põhine platvorm, millega saaks kaasata nii kohalike omavalitsuste poolt, kui ka riigi poolt algatatud projektidesse või aruteludesse inimesi.
• Perioodiliste koosolekute korraldamine elanikele.
• Sarnaselt avatud uste päevadele võiks olla ka avatud ideede päevad, kus elanikud saavad oma ideid ja mõtteid välja pakkuda.

Marek Sauberg

Luua kohaliku tasandi valdkondlikud võrgustikud, kus ühtki olulist asutust ei jäetaks välja ega unustataks. Tihtipeale ei haarata näiteks raamatukogusid erinevate valdkondade koostöövõrgustikku (noorsootöö, sotsiaaltöö, vaimne tervis, eriti aga haridus sh täiend- ja huviharidus, töötus, kriisikorraldus). Raamatukogud pakuvad juba täna nii palju tegevusi ja teenuseid, mis eri valdkondade koostöö kaudu saaks luua palju suuremat väärtust.

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing

Lihtsad soovitused igaühele: võta aega, küsi, kuula, mõtle kaasa, ära arvusta. Inimesed tahavad tunda, et nende arvamus on tähtis ja et sellega ka päriselt arvestatakse. Muidugi ei saa alati ja kõigi arvamustega arvestada, aga ära kuulata ja kaaluda teistega võrdväärselt saab ikka. Kunst selle juures on tekitada aruteludel koosloomeline õhkkond, mis annab inimestele tähendusrikka osalemise tunde. Vähem vormitäiteks tehtud ning rohkem sundimatuid ja sisulisi kohtumisi, siis jätkub aega olulistele asjadele elus. Päriselu kohtumised on olulised. Sellised, kus inimestel on võimalus nii füüsiliselt kui mentaalselt kohal olla, kus nad tunnevad end oodatuna ja turvaliselt.

• Töötada välja uus koostöökultuuri mudel – kuulata inimesi ära, reageerida argumenteeritult nende ettepanekutele, anda vastukaja ja võimalusel arvestada nendega. Senini toimiv näiv kaasamine on vaja asendada uuel tasandil sisulise kaasamisega.
• Otsustajate ametikohtadele peab kehtima kompetentsuse ja personaalse vastutuse printsiip.
• Hirmukultuur tuleb asendada lugupidamiskultuuriga – igaühel olgu võimalus saada kaitset solvangute ja kiusu eest. Võtta fookusesse kõik, mis aitab tekitada austust teise inimese vastu.

Eesti Kultuuri Koda

Kuidas saada paremini hakkama aruteludega, kus on koos mitte ainult viisakad, mõistlikud ja ühtemeelt inimesed, vaid ka täiesti teistsugused. Ja isegi mitte peamiselt äärmuslikult käituvad (vihased, pettunud), vaid lihtsalt teistmoodi riides ja täiesti teistsuguste arusaamade ja infoga kodanikud. Inimesi, kes oskavad selliseid arutelusid empaatiliselt ja erinevaid osapooli arvestavalt läbiviija on liiga vähe ja neid ei teki juurde iseenesest.

Riik võiks tellida nt ülikoolidest taolisi oskusi ja luua ka vastavaid ametiposte, nt kaasamiskoordinaatorite kõrval võiks ka ministeeriumite üleselt olla inimesed, kes suudaksid vähemalt kõige olulisemate strateegiliste arutelude korraldamise ja läbiviimisega hakkama saada.

Domus Dorpatensis

Ühendkuningriik ja Jaapan on täna maailmas 2 riiki, kus valitsuste koosseisus töötab ka üksilduse minister. Nende eesmärk on luua riigi tasandil toetavat poliitikat ja läbi erinevate kampaaniate, algatuste, projektitoetuste ja võrgustike koostöö korraldamise pikaajalist sotsiaalset muutust. Eestis on sotsiaalteadlaste sõnul väga oluline arengulõks koostöö puudus. Professor Marju Lauristin: „Eesti inimarengu aruandeid lugedes torkab silma üks märksõna, mis kordub aastast aastasse ja mis on ühtlasi ka meie suurimaks inimarengu piduriks. See on puudulik koostöövõime Eesti ühiskonnas.“

Teeme ettepaneku, et oma eelarve ja meeskonnaga võiks sarnaselt eelpool nimetatud üksilduse ministrile sektorite üleselt valdkonda suunata ja Eestis pikaajalist sotsiaalset ning kultuurilist muutust luua vastutav koostöö minister. Selle tulemusel tekib riigil nägemus (strateegia), kuidas ühiskonnas koostööd ja dialoogi suurendada ning vastavad koordineeritud tegevused. Koostöö ministri ülesanne oleks ka kasvatada dialoogioskustega inimeste ja ametnike hulka, inspireerida avalikku ja era sektorit ning vabakonda muutusi eest vedama ning rahaliselt toetada (projekti toetustega) vastavaid ülalt alla või alt üles initsiatiive.

Raamatukogud peavad ka ise kohalikku koostööinitsiatiivi looma ja praktiseerima, olles sellega teistele eeskujuks. Eelkõige alustades oma piirkonnas erinevate asutustega ühisettevõtmiste korraldamist, pakkudes teenuseid nt lasteaedades, koolides, hooldekodudes jm. Kutsuda raamatukokku vallavanem/linnapea/kultuurinõunik, vallavolikogu esimees – inimesed kellest kohapealsed otsused sõltuvad ja luua regulaarset harjumust (mitte ainult üks kord pärast valimisi) kohtuda ja teemasid läbi arutada. Raamatukogu on kogukonnakeskus ja teab palju oma inimeste murede ja vajaduste kohta, seda infot on vaja kohalikele juhtidele vahendada. Raamatukogud peaksid olema kajastatud erinevates strateegiates (nt elukestev õpe jm haridusdokumendid, noorsootöö, tervisevaldkond, digioskused, kultuur jms).

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing

• Piirideta koostöö – sarnaselt rahvusvahelisele humanitaarabiorganisatsioonile Piirideta Arstid, muuta koostöö erinevate KOV´ide vahel normiks. Seda tegutsemise mudelit saab laiendada ka erinevatele valdkondadele. Rohkem kastist välja vaatamist ning ootamatuid ja uusi koostööpartnereid.
• Hea koostöö kestab mulda pandud seemnest kuni vilja koristuseni – koostöö on oluline erinevates etappides. Oluline ei ole ainult loomine vaid ka hoidmine. Kaasakem rohkem lapsi ja noori. Neil on uuem vaade ja oivalised ideed.

Helika Saar, Eesti Lastekaitse Liit