Eesti inimarengu aruanne 2023 - kontseptsioon
Eesti inimarengu aruanne 2023: vaimne tervis ja heaolu
Eesti inimarengu aruanne 2023 „Vaimne tervis ja heaolu“ on kümnes SA Eesti Koostöö Kogu väljaanne.
Lühitutvustus. Miks me käsitleme vaimset tervist?
Eesti on jõudnud inimarengus kõrge tasemega riikide hulka, kus inimeste igapäevaelu põhiküsimus pole enam ellujäämine, vaid parem elukvaliteet ühes pürgimusega olla vaimselt terve. Inimeste vaimne tervis ja ühiskonna valmisolek kriisideks sõltub inimeste sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest ja seotusest kogukonnaga. Kui kuuluvus- ja turvatunne väheneb ja kaob ning suureneb usaldamatus riigi ja teiste inimeste suhtes, siis väheneb ka vaimne heaolu ja suureneb risk vaimse tervise probleemide tekkeks.
Globaalselt oleme inimkonnana suurte muutuste ja kriiside pöörises. Kuidas selle keskel vaimset heaolu säilitada? Elu ühiskonnas tervikuna on muutunud keerukamaks, igapäevaelu ühiskonnas iseloomustavad pidevad kiired muutused, tehnoloogiaküllasus ning pealesurutud standarditega edukultus. Inimestel on vaimse tervise hoidmiseks vaja head kohanemisvõimet – säilenõtkust, mis ühendab endas murdmatuse ja paindlikkuse. Samuti on oluline igapäevaelus nõudmiste ja ressursside tasakaalu hoidmine – nii tööl, hariduselus kui ka pereliikmete eest hoolitsemisel. Selle tasakaalu ulatuslik rikkumine võib inimese toimimisvõimet oluliselt vähendada.
Vaimse tervise käsitlus Eestis lähtub seni peamiselt häiretest ja keskendub ravile. See on signaal, et vaimse tervisega tegeletakse siis, kui probleemid on kaugele arenenud ja on tekkinud diagnoositavad häired. Kuna inimeste teadlikkus vaimsest tervisest suureneb ja häbimärgistatus väheneb, siis kasvab vajadus ja nõudlus vaimse tervise abi ja toetuse järele tulevikus veelgi. Piiratud ressursid nõuavad aga optimaalseid ja nutikaid lahendusi.
Eesti inimarengu aruande eesmärk
Kaasaegsed tervisekäsitlused osutavad, et tähelepanuväärse osa vaimsest tervisest ja heaolust määravad ära tegurid, mis ei ole üldse seotud tervishoiuvaldkonnaga. Senisest enam on vajalik varane märkamine, haavatavuse maandamine ja suurem tähelepanu vaimse tervise probleemide ennetusele. Kasvab kogukonnateenuste ja -toe ning eneseabi ehk enesehoole (vaimse tervise hügieen, vaimse tervise esmaabi) olulisus. Võimalusi avardavad ennetuslikud digilahendused ja eneseabi toetav heaolutööstus, mis ei pruugi aga olla tõenduspõhine ega kõigile ühiskonnas kättesaadav.
Aruande eesmärk on tuua Eesti sotsiaal-, tervise- ja käitumisteadlaste süsteemse käsitluse abil välja vaimse tervise ja heaolu toimemehhanismid rõhuasetusega elukeskkonnast (suhte,- digi- ja füüsiline keskkond) ja eluviisist tulenevatele teguritele, et mõista nende eeldatavat mõju ühiskonna arengule ning avada võimalikke tulevikuvaateid.
Mida teada saime?
- Vaimse tervise probleemid on levinud ja kasvutrendis. Teadlikkus on suurenenud, häbimärgistatus vähenenud ja inimesed otsivad järjest rohkem abi.
- Igapäevaelu keskkonnad ei ole piisavalt vaimset tervist ja heaolu toetavad – lapsed koolis, tööealised töökeskkonnas, vanemaealised kodus ja linnaruumis.
- Tervislik eluviis tagab parema vaimse tervise ja heaolu, aga see pole pelgalt isiklike valikute küsimus, vaid sõltub suuresti sotsiaal-majanduslikust ebavõrdsusest (haridus, sissetulek) ning keskkonnateguritest, mis käitumisvalikuid toetavad või mitte.
- Elu jooksul kogutud „kapital“ (näiteks – tervislik eluviis, haridus, suhted, digipädevus) tuleb kaasa läbi elu kuni kõrge eani välja ning toetab vaimset heaolu.
EIA ettepanekud
- Investeerida ennetusse läbi keskkondade kujundamise, mis aitavad heaolu luua ja vaimset tervist hoida – pere ja kodu, kool, töökoht, digikeskkond, füüsiline keskkond linnaruumis ja maal. Varakult sekkudes ja ennetades on võimalik ära hoida survet spetsialiseeritud vaimse tervise teenustele. Iga ennetusse investeeritud euro aitab kokku hoida kümneid eurosid ravi arvelt.
- Tugevdada inimeste isetoimimise võimet – eneseabi, enesehool, vaimse tervise esmaabi oskused, sotsiaal-emotsionaalsed oskused lastel, emotsionaalse regulatsiooni oskus (stressi korral), säilenõtkus. Edu peaks olema oma võimete realiseerimine, see teeb inimese õnnelikuks.
- Tugevdada koostoimimise võimet, tähendusrikast kaasatust kogukonda, haavatavuse varajast märkamist – sekkumised ja ühistegevused kogukonna tasandil, neid soodustav elukeskkond, huvitegevuste laiendamine, vanemlike oskuste arendamine, kiusamisvastased programmid.
- Ühiskonnas otsuste tegemisel peab alati küsima, kuidas keskkond inimeste vaimset tervist toetaks, selle asemel et seda kahjustaks. Sellega mitte arvestamise eest maksame ühiskonnana kõrget hinda.
- Vaimse tervise edendamine ja probleemide ennetamine peab olema valdkondade ülene, sest suur osa vaimse tervise mõjuteguritest asub väljaspool tervishoiuvaldkonda (haridus, sotsiaalkaitse, kultuur, turvalisus ja julgeolek), kus võib ühtlasi olla suurem potentsiaal innovatsiooniks.
- Rohkem tähelepanu on vaja pöörata inimelu kultuurilise ja vaimse poole tähendusrikkusele, et kogukond ja inimesed hoiaksid kokku – jagatud väärtustele ja traditsioonidele, looduse ja ühiskonna ökosüsteemide seotusele.
Kokkuvõte, põhisõnumid
- Eesti on jõudnud inimarengus kõrge tasemega riikide hulka, inimeste igapäevaelu põhiküsimus pole enam ellujäämine, vaid parem elukvaliteet ühes pürgimusega olla vaimselt terve. Inimareng saab jätkuda ka ebakindlal globaalsete kriiside ajastul (pandeemiad, kliimamuutus, sõjaoht), kui inimeste vaimset tervist hoida ja kaitsta. Kriisitingimustes on ühiskonna toimimiseks üha enam vaja toetada inimeste vaimset heaolu ning ise- ja koostoimimise võimet.
- Inimeste vaimne tervis ja ühiskonna valmisolek kriisideks sõltub inimeste sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest ning seotusest kogukonnaga. Kui kuuluvus- ja turvatunne väheneb või kaob, siis väheneb ka vaimne heaolu ning suureneb risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Tunne, et minu arvamuste ja vajadustega ei arvestata, tekitab pettumust ja trotsi, soodustab alternatiivtõlgenduslike sotsiaalmeediagruppide teket, valeinfo tarbimist ja polariseerumist ning üldist usaldamatust riigi ja teiste inimeste suhtes.
- Pidevad muutused igapäevaelus ning edukultus ühiskonnas panevad vaimse tervise proovile, eeldades head kohanemisvõimet ning nõudmiste ja ressursside tasakaalu hoidmist. Vaimse tervise hoidmine tähendab pidevat vajadust kiirelt kohaneda, see eeldab head säilenõtkust. Vaimse tervise seisukohalt on tähtis saavutada nii tööl, hariduselus kui ka pereliikmete eest hoolitsemisel nõudmiste ja ressursside tasakaal. Selle tasakaalu ulatuslik rikkumine võib inimese toimimisvõimet oluliselt vähendada.
- Vaimse tervise käsitlus lähtub peamiselt häiretest ja keskendub ravile, liialt vähe panustatakse ennetusse – haavatavuse maandamisse ja probleemide varajasse märkamisse. Vaimse tervise spetsialistide puudus ning teenuste kehv kättesaadavus on ühiskonnas teadvustatud probleem. See on signaal, et vaimse tervisega tegeletakse siis, kui probleemid on kaugele arenenud ja on tekkinud diagnoositavad häired. Abi otsimine tähendab suuremat teadlikkust ja väiksemat häbimärgistatust. Oluline on häirete ravi ja probleemide ennetuse mõistlik tasakaal.
- Suur osa vaimse tervise mõjuteguritest asub väljaspool tervishoiuvaldkonda. Vaimset tervist üle elukaare vormivad elukeskkond (suhte-, digi- ja füüsiline keskkond) ja inimese enda eluviisivalikud. Vaimse heaolu hoidmiseks on vaja valdkondadeülest ennetust ning rohkem tähelepanu inimelu kultuurilise ja vaimse poole tähendusrikkusele – jagatud väärtustele ja traditsioonidele, looduse ja ühiskonna ökosüsteemide seotusele.
Autorkond
Autorid: aruande peatoimetaja on Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask. Viie peatüki toimetajad on: Kenn Konstabel (Tervise Arengu Instituut), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kersti Pärna (Tartu Ülikool), Katrin Tiidenberg (Tallinna Ülikool), Helen Sooväli-Sepping (TalTech).
Aruande koostamisesse on panustanud kokku 70 teadlast ja eksperti erinevatest ülikoolidest ja teadusasutustest.
Eesti inimarengu aurande koostamise taust
Eesti inimarengu aruanne on iga kahe aasta tagant ilmuv raport, mis koondab Eesti tunnustatuimate teadlaste poolt koostatud andmestiku ja kirjeldused Eesti Vabariigi sotsiaal- majanduslikust arengust. Eesti inimarengu aruanne on teaduspõhine peegeldus Eesti tegelikkusest ja arenguvalikutest, mida saavad oma tegevuses aluseks võtta otsustajad nii poliitikas, majanduses kui ka muudes valdkondades.
Aruande metoodika põhineb rahvusvahelisel standardil – inimarengu aruannetel (Human Development Reports), mida alates 1990. aastast annab välja ÜRO Arenguprogramm (UNDP). Võttes arvesse paljusid näitajaid, reastatakse igal aastal maailma riigid inimarengu indeksi alusel, mis aitab võrrelda inimeste reaalset elukvaliteeti erinevates riikides.
Eestis on inimarengu aruanne ilmunud 1995. aastast. 2006. aastast alates annab kogumikku välja SA Eesti Koostöö Kogu.
Eesti inimarengu aruannet 2023 ilmumist on toetanud ka Sotsiaalministeerium.