Põhisõnumid
Eesti inimarengu aruande 2019/2020 põhiteema on Eesti ruumiline areng ja selle mõju Eesti inimeste heaolule ja ühiskondlikele protsessidele. Olukorras, kus 40% Eesti maaressursist on riigiomandis, 1% kuulub omavalitsusele ja 59% on eraomandis, on aktuaalne küsida: kuidas taasluua ja kasvatada Eesti ruumilist rikkust ja kvaliteeti demokraatlikult ja kogu ühiskonna huvides.
Eesti inimarengu aruande põhiseisukohad:
Eesti on inimarengus edenenud maailma riikide hulgas 30. positsioonile, kuid jäänud sinna alates 2015. aastast püsima.
- Euroopa Liidu keskmise oodatava elueaga võrreldes elavad Eesti elanikud (78,6 aastat) keskmiselt 3 aastat vähem. Oodatav eluiga sõltub mitmest mõjutajast: keskkonnast, tervishoiuteenuste kättesaadavusest, inimeste elatustasemest ja terviseteadlikkusest. Eestis on oodatav eluiga pikem linnalistes piirkondades, eesti rahvusest ja kõrgemalt haritud elanikkonna hulgas.
- Eesti elanike heaolu kasv on olnud võrrelduna teiste maailma riikidega tähelepanuväärne, samas süveneb riigisiseselt piirkondlik sotsiaalne kihistumine. Statistikaameti andmetel elas 2019. aastal suhtelises vaesuses 284 300 (21,7%) ja absoluutses vaesuses 31 400 (2,4%) Eesti inimest. Ligi pool eakatest kogevad suhtelist vaesust. Kui vaesusriskis elavate elanike osatähtsus on viimastel aastatel aeglaselt, aga siiski vähenenud, siis elanikkonna rikkama ja vaesema viiendiku erinevus ei ole võrreldes 2017. aastaga muutunud. Eesti heaolu suurenemisest ei ole saanud osa kõik elanikkonna grupid ja kõik piirkonnad.
Eesti suurlinnastub – inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinnasse ja selle ümber ning ülejäänud Eesti kahaneb. 2000. aastal sotsiaalteadlaste poolt osundatud „Kaks Eestit“ on saanud reaalsuseks.
- 69% Eesti elanikest elab linnades, kellest omakorda 40% elab Tallinnas või selle ümber.
- Suurlinnastumine on toimunud tormakalt ning tähendab aina suuremaid kinnisvaraarendusi ning liiklustaristut, linnaasumite segregatsiooni, uusasumite killustatud laienemist ning vähenevat avalikku linnaruumi, mis võib põhjustada elukvaliteedi langust ning suurendada keskkonna- ja kliimakahju.
- Säästva arengu põhimõtteid järgivale ja head elukvaliteeti pakkuvale linnakeskkonnale on iseloomulik, et selles on hea olla nii 8- kui ka 80-aastasel inimesel ning sellest põhimõttest lähtuvalt on läbi mõeldud rohealad, ühistransport ja kergliiklusteed.
- Eesti tervikuna vajab linnapoliitikat, mis lähtub linnapiirkondadest, mitte linnapiiridest Tallinnale, arengupotentsiaali pakub jätkuv kaksiklinnastumine Helsingiga. Teadmusmajandust ja innovatsiooni arendav tulevikulinn Talsinki võiks liita Helsingi üleilmselt tunnustatud teadmus- ja elukvaliteedi Tallinna uuenduslikkuse ja kasvuhooga.
Eesti maakonnad kahanevad, mida leevendab eestlaste mitmepaiksus, sidudes Tallinna maakondadega ja linnu küladega.
- Aastatel 2000–2018 lisandus Harjumaale 10% rahvastikku, samal ajal kui Tartumaa rahvastik vähenes 4%, teistes maakondades jäi elanikke vähemaks kümnendiku kuni veerandi võrra.
- Tegemist on nõiaringiga, mida on keeruline katkestada: kui töökohtade kadumisel lahkuvad piirkonnast inimesed, siis pole enam kriitilist tarbijate hulka teenustele, kaovad teenustöökohad ja tekib surve esmateenuste pakkumise lõpetamiseks.
- Eesti vajab kohapõhist targa kahanemise plaani kolmes valdkonnas: töökohad, elukohad, põhiteenused. See eeldab Eesti piirkondade arengu kavandamist ja lahendamist kahes põhimõtteliselt erinevas võtmes: turumajanduslikel printsiipidel kasvu ja konkurentsi ning solidaarsuspõhimõttel kestliku kahanemise võtmes. Eesti vajab kaht haldusmudelit – üht suurlinnastumise, teist kahanemise puhuks.
Aruteluruumis on toimunud liikumine argumentatsiooni ülelihtsustumise suunas. Suhtluses domineerivad kiiresti mõistetavad ja tugeva emotsionaalse laenguga sõnumid.
- Avalikes aruteludes on hakanud tooni andma emotsionaalne kõnepruuk, uudislike olukordade kiire sildistamine, eelarvamustest lähtuvad halvustavad hoiakud ja pahatihti vihakõne. Sotsiaalmeediast pärit emotsionaalne suhtlusviis on üle kandunud kogu meediaruumi, kus eksperdi ja tõenduspõhist argumentatsiooni võidakse ära kasutada eri positsioonide vastandamiseks ning argumentide tühistamiseks selle asemel, et leida väitluses ühisosa. Et afektiivne suhtlus ei võimalda mõistmisele suunatud ühiskondlikku dialoogi ning toetab väärinfo levikut, tuleb sellele vastu seismiseks pakkuda meediaharidust laiemale elanikkonnale. Tasakaalustatud, ühismeelele püüdlev aruteluruum on eelduseks ühiskonna eri gruppide koostööks ja sidustamiseks.
- Eesti noored hoiavad avalikest aruteludest eemale. Eesti noored internetikasutajad tarbivad küll sotsiaalmeediat uudisteni jõudmiseks enam kui ajakirjandusväljaandeid, kuid peavad viimaseid tõeste uudiste allikana usaldusväärsemaks. Noored ei löö veebipõhistes aruteluruumides kuigivõrd kaasa, kuna pelgavad sealseid hierarhiaid ja afektiivset kõnepruuki. Vahendatud aruteluruumide asemel eelistatakse näost näkku kõnelusi ning ühiskonda panustatakse pigem konkreetsete päriseluliste ettevõtmiste kaudu. Meediajuhid hindavad kõrgelt noorte meediakirjaoskust.
- Osalusdemokraatia edendamiseks on vaja senisest enam toimivaid, läbipaistvaid ning tagasisidestamisel põhinevaid kodanikkonna kaasamisviise. Sellele aitavad kaasa nii digiplatvormid, analüütilisel argumentatsioonil põhinev meediaruum, asjatundlikud ametnikud kui ka usaldusväärsed eksperdid. See kõik tagab teadmiste vahetuse ning loob usaldust riigi ja tema kodanike vahel.
Ehituspärand ja loodusalad kultuuri osana tugevdavad Eesti inimeste suhet keskkonnaga ja kodutunnet.
- Füüsiline ruum on rahvuse enesekirjelduse viis, nii nagu on seda ajaloo- ja tekstinarratiivid. Mitmekesise elukeskkonna eeldus on säästva arengu põhimõtetest lähtuv ehituspärandi kaitse, mis tagab riigile oluliste hoonete säilitamise, kasutuselevõtu ja haldamise. Hea näide on Rotermanni kvartal Tallinnas, kus kaitsealuste tööstushoonete ja uusarhitektuuri koosmõjus on loodud väga kõrgelt hinnatud ja mitmekesine ruum.
- Eestis on rohkelt säilinud põlvest põlve suulise pärimuse teel edasi kantavaid kultuuripraktikaid, nagu näiteks seenel- ja marjulkäik ning aiasaaduste kasvatamine ja konserveerimine. Loodust kaitstakse ja keskkonnast hoolitakse. Sellegipoolest on Eesti elanikkonna kontakt loodusega vähenemas ja nii on paar viimast põlvkonda kaotamas looduse tundmist laiemalt. Selline kultuurikatkestus on otseses seoses keskkonnateadlikkuse ja -käitumisega. Kliimamuutuse küsimustesse hakatakse ühiskonnas tõsisemalt suhtuma siis, kui inimene kogeb, tajub ja tunnetab loodust vahetult. Terviklik, eesmärgipärane planeerimine Eesti linnapiirkondades peatab inimeste tervisele ja heaolule ülioluliste linnalähedaste ja linnasiseste rohealade täisehitamise.