Õhtuleht
Kas Eesti riik on juba niivõrd valmis saanud, et parlament võiks koguneda vaid mõnel päeval kuus, ülejäänud aja teeksid parlamendiliikmed aga oma põhitööd?
Just sellise nägemuse riigikogu tööst pakub oma vastvalminud nn riigipidamise reformi kavas Eesti . Plaani kohaselt võiksid riigikogu liikmed jätkata oma tavalises ametis ja käia Toompeal vajalikke seadusi vastu võtmas vaid viiel päeval kuus.
Mõistagi väheneks vastavalt ka riigikogulaste palju poleemikat tekitanud palk.
Senise töökoormusega jääksid ametisse vaid riigikogu esimees, aseesimehed ning fraktsioonide ja komisjonide juhid.
Paljuräägitud riigikogu liikmete arvu vähendamine kava ette ei näe, sest praegune 100 on kuupjuur Eesti elanike arvust ja olla seega optimaalne suurus, on kirjas riigipidamise kavas.
Mõte parlamendist, kes kasutab praegusega võrreldes märksa vähem maksumaksja poolt kinni makstavaid hüvesid, on kahtlemata huvitav, kuid mitu küsimust jääb õhku. Ühest küljest säilib saadikul, kes jätkab oma põhitööd, kontakt reaalse eluga: ta suhtleb iga päev tavaliste inimestega, mitte klaasmullis elava nn eliidiga. Ta teab, mis rahvale muret teeb ja mida elust arvatakse. Ent kas ei teki selliste nn amatöörpoliitikute puhul ohtu, et kui nad nii-öelda iga päev poliitika ajamise ja toimimise sees ei ole, siis muutuvad nad veelgi enam parteikontorite, fraktsioonide juhtide või lihtsalt telgitaguste niiditõmbajate kuulekateks käsualusteks kui praegune Toompea kaader? Ning kas ei saa fraktsioonide ja komisjonide juhid liiga suure mõjuvõimu?
kavas on veel kasutada enam e-lahendusi ja «tugevdada komisjonide tugipersonali». See viimane tähendab, et abijõude palgatakse juurde, nii ei ole kindel, et üldse midagi kokku hoida õnnestub.
Selge on, et praegune riigikogu töökorraldus vajab muutmist, et muuta parlament sõltumatumaks ja tõsta selle intellektuaalset taset. kava annab meile vähemalt võimaluse arutada, kuidas nende eesmärkide poole liikuda.