Postimees, Andrus Karnau
Haldusreformi kõige suurem häda on idee puudumine. Või õigupoolest see, et omavalitsusi tahetakse liita vaid elanike arvu järgi. Kõik muu on teisejärguline, peaasi, et peade ehk hingede hulk omavalitsuses vastaks miinimumile. Võib-olla saared saavad erandi, aga kõik teised peavad liituma nii, et poleks vähem hingi kui ministeeriumis arvatud. Praegusel juhul siis rahandusministeeriumis, kuhu haldusreformi tegemine siseministeeriumist ümber kolib.
Niiviisi hingi ja inimesi ühest aiast teise ajades tekib teadagi palju segadust, sest keegi ei taha ühest aiast teise aetav olla. Tartu aselinnapea Kajar Lemberi kirjatükk kolmapäevases Postimehes näitab ilmekalt aetavate tõrgest hingeelu. Ning siis muidugi ka veel valitsusliidu põdur tervis. Seni pole lihtsalt kombeks olnud, et valitsusliidu üks osapool hakkab juba n-ö koalitsioonileppe tasandil kokkulepitud asju avalikult ründama. Nüüd on see juhtunud. See pole muidugi esimene kord, kui sotsid seda teevad. Lihtsalt sotside esimehe Jevgeni Ossinovski valitsusleppe remondipakett oli nii üldsõnaline, et kõik said aru, et see oli pigem sotside valijate rahustamiseks-meelitamiseks mõeldud.
Aga Lemberi kirjatükk sõnastas taas kord haldusreformi kõige suurema küsimuse: millist omavalitsust me siis lõppude lõpuks tahame? «Ühesugusteks munadeks ei suuda me omavalitsusi vormida ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt. Eesti valdade ja linnade suurus ja suutlikkus on edaspidigi erinev ning eri suurusega omavalitsused täidavad erinevaid ülesandeid,» kirjutas Lember.
Paar lõiku hiljem: «Keegi uue reformi ideoloogidest ei räägi sellest, et omavalitsuste suurenedes kahaneb inimeste võimalus rääkida kaasa kohalike otsuste vastuvõtmises ja osaleda võimuorganite töös.»
Lember pole esimene sots, kes nii arvab. President Toomas Hendrik Ilves on umbes sama öelnud. «Me ei tohiks peljata, et elu maal ja linnas ongi erinev. Et elu on erinev ka linnade ja valdade kaupa. Need erinevused lihtsalt ei mahu sama mütsi alla ja mida aeg edasi, seda vähem,» ütles Ilves tänavu märtsis.
Ilves on enamikus teemades ülimõjukas, kuid haldusreformi asjas pole teda kuulda võetud. Riigihalduse ministri Arto Aasa tarmukal juhtimisel käib just seesama ühesuurusteks ja võimekateks tükkideks mõõtmise töö täie hooga.
Aasa kõige uuem idee pakub, et kohalikud omavalitsused võiks saada õiguse kehtestada turismimaks. Väga täpselt tema plaanid teada ei ole, aga Euroopas on need nn linnamaksud ju tuntud. Umbes 1 euro inimese ja öö kohta. See oleks siis ilmselt präänik, mis peaks tõrksaid omavalitsusjuhte meelitama.
Teiselt poolt, pärast äsjast majutusasutuste käibemaksutõusuotsust ja selle ümber puhkenud lärmi pole ilmselt keeruline arvata, et niisama vaenulikult võtavad hotelliomanikud vastu teate veel ühest maksust, mis nende äri ohustab. Turismimaksu puhul pole ka lootust, et maksuamet selle kuu lõpus tagasi kannab.
Mõni kuu tagasi kirjutasin, kuidas riigireform sai viimase valimiskampaania ajal moesõnaks. Sisutuks propagandaloosungiks, millest kõik poliitikud korraga kõnelema hakkasid. Raha paneb valimiskampaania vankri tööle ja hirm uue poliitilise konkurendi ees sunnib loosungeid üle võtma.
Nii läheb ka haldusreformiga. Põhiküsimus on, kuidas elu ääremaadel hoida, kuidas üldse vältida, et mõnest vallast või maakonnast saab ääremaa, sihitu kolgas. Mehaaniline liitmine ei anna sellele vastust. Ammugi mitte mõne uue maksu sisseseadmine, kuigi turismimaksul oleks jumet nagu muudelgi muudatustel, mis aitaksid omavalitsuse tulubaasi tööjõumaksudest lahti siduda.