Veel mõne aasta eest olnuks pea mõeldamatu, et Eesti pisikeseks pudenenud omavalitsuste pärast võiks südant valutada mõni Reformierakonna minister. Viimane regionaalminister Siim Valmar Kiisler (Isamaa ja Res Publica Liit) töötas haldusreformi kallal sisuliselt kuus aastat, ent kui tema esitatud eelnõu viimaks 2014. aasta alguses kooskõlastamisele jõudis, lükkasid selle tagasi kõik Reformierakonna ministrid. Teemat sisuliselt lihtsalt välditi.

Kui IRL 2014. aasta kevadel koalitsioonist välja puksiti, lükati kõrvale ka senise haldusreformi plaani nurgakivi ehk tõmbekeskused. Uude, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioonileppesse sai kirja uue omavalitsusreformi kava väljatöötamine. Eelmise aasta koalitsioonikõnelustel, kui laua taga oli kolm erakonda, sai leppesse kirja klausel, et reformi eest vastutab koguni peaminister isiklikult.
Praegune üksmeel, et omavalitsused peavad suuremaks ühinema, on küllaltki enneolematu.

Kui palju kaks reformiplaani teineteisest erinevad, on igaühel võimalik ise otsustada. Selge on see, et praegune üksmeel, et omavalitsused peavad suuremaks ühinema, on küllaltki enneolematu. Seda toetab ka avalik arvamus – rahandusministeeriumi hiljutise küsitluse järgi on haldusreformi tegemise poolt 48% ja veel seisukohata veerand Eesti elanikke.

Graafik: Maret Müür

„Valimiste aasta pole tavaliselt suurte reformide aeg, aga olulisi asju sai siiski käivitatud. Ligi pooled omavalitsused arutavad ühinemist,” rõõmustas riigihalduse minister Arto Aas möödunud nädalal Twitteris.

Läbirääkimisi peavad tõesti paljud omavalitsused, rahandusministeeriumi andmeil on neid umbes sadakond. Kuid Eesti Päevalehte nõustanud eksperdid on osutanud, et murranguks võib pidada isegi juba 2009. aasta kohalikke valimisi ja nüüdseks on lumepall lihtsalt hoo sisse saanud.

Praegune haldusreform saab tõenäoliselt teoks

Kersten Kattai, Tallinna ülikooli avaliku halduse lektor
 Minu arvates on praeguse haldusreformi teostumine väga tõenäoline.

Esiteks, see on kokkulepitud valitsuse koalitsioonileppes. Teiseks, on moodustatud valitsuskomisjon, mida juhib peaminister, kes vastutab reformi teostamise eest.

Kolmandaks, eelnevat toetavana, haldusreformi veab riigihalduse minister, kelle põhiroll on riigireformi vedamine, ning selle teostamiseks on uuendatud tema vastutusvaldkonna sisu ja vormi.

Põhimõtteline sisuline erinevus eelmisest tõmbekeskuste reformi katsest on see, et kõnealust reformi on kavandatud maksimaalse vabatahtlikkuse tingimustes, kus seadusega antakse ette reformi raamid, kuid kogu sisuline otsustamine – kellega, kuidas, mis tingimustel ühineda – jääb omavalitsustele.