Kui me tahame korraga rahvaarvu kasvu või vähemasti püsimist senisel tasemel, ei taha massilist sisserännet, ja iivet piisavalt kasvatada ei suuda, siis kuidas seda olukorda lahendada, arutleb riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
Riigikogu arutas juuni alguses Eesti inimarengu viimast aruannet (IAA). See räägib põhiliselt rändega, nii sisse- kui väljarändega seotud probleemidest. Aga sisuliselt räägib see Eesti rahvastikukriisist. Üks aruande põhijäreldusi on, et kui me jätkame senisel kursil, langeb Eesti rahvaarv 2100. aastaks 750 000-le. Väike tõus on võimalik ainult üliinimlikuna tunduva pingutusega. Saavutada 30 aasta pärast keskmiseks laste arvuks enam kui kaks iga naise kohta ja leida kuskilt juurde 200 000 Eestisse kolijat. Seda olukorras, kus keskmiselt rändab Eestist välja 5000 inimest aastas ja alles möödunud aastal oli rändesaldo esimest korda üle 25 aasta väikeses plussis.
IAA kirjeldab viisakate sõnadega Eesti rahvastikupoliitika põhiprobleemi. Ja see on tõeliselt kuum kartul. Nii nagu eestlane tahab maja vanalinnas metsas merevaatega, tahab eestlane ka, et meid oleks rohkem, aga eriti keegi juurde ei tuleks, tahab, et siia tuleks tarku, töökaid ja rikkaid inimesi, ent samas, et võõraid oleks vähe, et mingil juhul ei tuleks pagulasi ja et keegi pakuks kõrgepalgalist tööd, aga samas madalapalgalisi töölisi juurde ei tahaks. Ühesõnaga, eestlane tahaks, et meil oleks nii avatuse kui suletuse plussid ja ei kummagi miinuseid.
Kui IAAst teha üks järeldus, siis on see järgmine. Eesti kas arendab välja ja rakendab targa rahvastiku- ja rändepoliitika või viivad rahvastikuprotsessid meie hääbumiseni. Poliitikud on lõksus, sest populaarset poliitikat on siit raske välja imeda.
Me oleme viimased 25 aastat palehigis ehitanud rahvusriiki eestlastele ja proovinud lõimida venelasi, aga tulemuseks on globaalne eesti kodanike kogukond ja segregeerunud ühiskond Eestis. Eesti riigi ja Eesti demokraatia piirid ei lange enam kokku.
IAA küsib: «Kuivõrd ja mis suunas mõjutab Eesti elanike erinev kodakondsus ühtse Eesti rahvuse kujunemist? Milliseid probleeme Eesti demokraatia toimimisele loob Eesti elanikkonna jagunemine kodakondsuse alusel, püsielaniku (teise riigi kodakondsusega, kuid püsivalt Eestis elava inimese) institutsiooni kinnistumine, aga ka Eesti kodanike valgumine Eesti poliitiliselt territooriumilt väljapoole (Eesti väliskogukond)?» Tark rahvastiku- ja rändepoliitika peab kõigepealt vastama neile küsimustele.
Eesti katsetab esimese riigina maailmas e-residentsust. See esmapilgul müügitrikiks peetud uut laadi seos riigi ja inimese vahel võib riigiõiguses ja demokraatia arengus edaspidi hakata mängima samasugust rolli nagu sotsiaalmeedia infoühiskonnas. Sellest võib saada täiesti uus ühiskondlik mõõde, mis muudab analoogühiskonnad digitaalühiskondadeks. See võib mõjuda ka rahvusriikidele nagu veebimeedia pabermeediale, kui me asju korralikult läbi ei mõtle. Tark rahvastiku- ja rändepoliitika peab seda kõike arvesse võtma.
Fundamentaalküsimus on aga minu arvates see: kui me tahame korraga rahvaarvu kasvu või vähemasti püsimist senisel tasemel, ei taha massilist sisserännet, ja iivet piisavalt kasvatada ei suuda (ükski arenenud ühiskond pole suutnud), siis kuidas seda olukorda lahendada.
IAA pakub peale iibekasvatamise eesmärgiks tuua Eestisse tagasi pooled väliskogukonna eestlased ehk siis 100 000 inimest. Seega tagasirände soodustamine.
Nii tagasirändeks kui meile n-ö sobivate sisserändajate siiameelitamiseks on ilmselgelt tarvis mastaapset ja kogu ühiskonda hõlmavat planeeritud tegevust. Kui me vähemasti ei proovi rahvastikuprotsesse juhtida, järgneb IAAs kirjeldatud stsenaarium või mõne ettearvamatu teguri mõjul sisseränne, mis ei pruugi meie lootustega Eesti tulevikudemograafiast üldse kokku sobida.
Pisut banaalselt öeldes on inimesed ressurss. Ressursikriiside lahendamisel vaadatakse enne uute võimaluste otsimist üle reservid ja potentsiaalselt kättesaadavad varud. IAA näeb sellise varuna väliseesti kogukonda, mis on loomulikult esimene segment, mis tuleks kõne alla.
Kõik praegu väliskogukondadele käima lükatud programmid tegelevad esmajoones eesti keele ja kultuuri säilitamisega ja oluliselt vähem tagasirände toetamisega. Tegelikult jääb aga võõrsil eestluse säilitamise ja vanale kodumaale naasmise vahele tükk tühja maad. Seal vastatakse küsimusele, miks on mõtet eestlane edasi olla ja kas on kasulik, vajalik või vähemalt võimalik kodumaaga sidet hoida.
Ka IAA toob välja tänapäevases üha enam hargmaises ja suurte väliskogukondadega maailmas välismaal elavate kaasmaalaste nn tunnustamispoliitika olulisuse. Kui Eesti tahab oma väliskogukondi hoida ja tõsimeeles peab mõeldavaks, et pooled neist (!) tulevad lähema paarikümne aasta jooksul koju tagasi, on tarvis riiklikku hoiakut väliskogukondadesse kardinaalselt muuta.
Reaalsus on, et 72 protsenti võõrsil elavatest eestlastest ei tunne, et Eesti riik neid vajab, ning 43 protsenti ei tunne ka, et võõrsil elavatesse rahvuskaaslastesse Eestis hästi suhtutaks.
Poliitikat ei vii ellu programminõukogud või arengukavade koostajad, vaid inimesed. Väliskogukondade potentsiaal oleneb paljuski sellest, kui motiveeritud nad on oma panust andma. Kõige suurem sisuline lõtk on just väliskogukondade osaluses ja tunnustamises, mis pole praegu ühegi käivitunud programmi peaeesmärk.
Alustame kodakondsusest. Praegu Eesti sisuliselt sunnib välismaal Eesti kodanikele sündinud lapsi täisealiseks saades Eesti kodakondsusest loobuma. Vormiliselt on see vabatahtlik, nagu oli omal ajal saksa sõjaväkke minek. Ent kui näiteks Saksamaal kooli lõpetav seal sündinud eestlane saab võtta kas Saksa või Eesti passi, aga mitte mõlemat, siis miks peaks ta valima Eesti oma? Sama kehtib kõigi väliskogukondade eesti ja segaperede kohta. Me vähendame niimoodi oma kodanike arvu sadade kaupa aastas. Täiesti arusaamatu, kuidas klapib see targa rahvastikupoliitikaga. Kuidas on see üldse Eesti huvides?
Kui Eesti reaalsus on juba praegu see, et 10 protsenti valimisõigulikke kodanikke elab välismaal, ja suure tõenäosusega kasvab see protsent veel mõnda aega, siis peaksime me ju olema huvitatud esiteks nende kodanike hoidmisest, kasvõi potentsiaalsete naasjatena, ning teiseks võimalikult tihedast sidumisest Eestiga, et naasmist tulevikus lihtsamaks teha. Meie surume aga neid kodakondsusest välja. Kas see võiks kuidagi tõsta nende huvi Eestisse tagasi kolida?
Ma ei näe mingit muud arukat poliitikat kui lubada vähemasti Euroopa Liidus ja muudes sõbralikes lääneriikides elavatele sünnijärgsetele Eesti kodanikele topeltkodakondsus. Põhiseaduse järgi on sünnijärgne Eesti kodakondsus niikuinii võõrandamatu. Venemaa eestlased peavad siin kahjuks ootama paremaid aegu, kui need üldse saabuvad.
Teiseks, kui meil on välismaal 100 000 valijat, kusjuures enamikul neist puudub tihedam eluoluline side mõne Eesti piirkonnaga, tuleks mõelda väliseesti kodanikele oma esindajate saatmist riigikokku. Näiteks Euroopa, Põhja-Ameerika ja muu maailma eestlaste valimisringkonnad. Pluss Soome eestlaste ringkond eraldi, arvestades, et seal elab varsti rohkem Eesti kodanikke kui mõnes väiksemas valimisringkonnas Eestis. E-valimised teevad selle asja ülilihtsaks. Kõigil erakondadel tekiks huvi väliseesti kogukondadega suhelda, nende huve esindada, sidemeid luua jne. Praegu on suur hulk kodanikke tegelikult eesti poliitilisest ruumist väljaspool, aga omavad samas poliitilisi õigusi.
Hargmaisus kui meil alles teadvustatav nähtus pakub samuti mitmesuguseid võimalusi. Miks mitte panna hargmaisus tööle mõlemat pidi. Alaliselt välismaal elavatele, võibolla mitmenda põlve väliseestlastele peaks pakkuma võimalusi elada ja töötada Eestis osalise ajaga. Sellisest n-ö tagurpidi hargmaisest kogukonnast oleks oluliselt suurem tõenäosus leida alaliselt tagasikolijaid.
Postimees on hiljuti kirjutanud Gruusia eestlaste probleemist. Vanade Eesti asunduste inimesed tunnistati 1920ndail Eesti kodanikeks. Paljud neist ei pääsenud koju. Ajaloolise õigluse huvides peaks Eesti tunnistama Gruusia ja Krimmi eestlaste sünnijärgset kodakondsust. Me ei saa sealt just palju tulijaid, ent ekspansiivse ja kaasahaarava rahvastikupoliitika sümboolse sammuna oleks selline akt ülioluline.
Saksamaal elab praegu umbes 20 000 inimest, kelle esivanemad oli 1939. aastani Eesti kodanikud. Baltisakslased, kes lahkusid Molotovi-Ribbentropi pakti tõttu enne 1940. aastat, ei kaotanud oma de jure Eesti kodakondsust mitte 1939 sellest vormiliselt loobudes, vaid 1992. aastal, kui Eesti Vabariik seadis kodakondsuse taastamise piirajaks 1940. aasta suve. Eesti välisesindused lugesid kogu okupatsiooniaja sõjaeelseid Eesti kodanikest baltisakslasi edasi Eesti kodanikeks ja neile anti Londonis ja New Yorgis sadade kaupa Eesti passe. Meile mitte midagi maksev sümboolne samm, millega tunnistaksime baltisakslaste järeltulijad sünnijärgseteks Eesti kodanikeks, ei tooks muidugi kaasa olulist sakslaste sissevoolu, ent avaks ühe ajaloolise mõõtme, mis looks uutmoodi emotsionaalse sideme tuhandete inimestega, kes hakkaksid Eestisse suhtuma hoopis teistmoodi. Kunagi rääkis endine Islandi välisminister Hannibalsson mulle, et surus Islandi valitsuse Balti riike tunnustama, sest tema esivanemad on traditsiooni järgi Viru- ja Kuramaa viikingid. Ta tahtnud midagi «oma vana kodumaa heaks» teha. Emotsionaalne seos «vana kodumaaga» võib olla pööraselt tugev motivaator.
Kokkuvõttes, need 200 000 inimest, keda meil rahvusriigina säilimiseks vaja on, peab võimalikult suurel määral katsuma n-ö käsitööna kokku otsida. Kaardistama peaks kõik inimesed, kes on õppinud Eesti ülikoolides, ka nõukogude ajal, ja siit lahkunud – inimesed, kes on siin töötanud, kes on õppinud soome-ugri keeli, keda huvitab eesti muusika, kes innustuvad soodest või e-riigist. Kõik nad sobituksid meiega tuhat korda lihtsamini kui odavad keevitajad suvalisest paigast. Kõik nad moodustavad Eesti kasutamata ressursi, mille kultiveerimise alustamiseks on praegu päramine aeg.