Riigikogu arutab kohustusliku hoolduskindlustuse loomist. See vabastaks lapsed ja lapselapsed oma eakate vanemate üle jõu käivast hooldamisest.
Juuru vallavanem Aare Heinvee hooldas kaks aastat oma eakat ema. Tänavu suvel kolis 93aastane ema tütre juurde ja Heinvee sai taas tööle minna. Ta harjub alles uue rutiiniga. Ka sellega, et enam ei vaadata tema peale viltu. Need kaks aastat pidi Heinvee ema hooldamise pärast taluma halvustavat suhtumist.
„Peamine pilge oli, et mees hooldab ema – mis mõttes? Suhtumine oli halb, sest mehel ei sobiks seda tööd justkui teha. Mind peeti otseselt imelikuks ja alguses mind selline suhtumine kummastas.“ Heinvee sõnul on niisugune mõtteviis Eestis väga laialt levinud.
„See pani mind mõtlema, kas ma olen tõesti imelik… Tegelikult mõistsin, et see ongi meie ühiskonna hoiak – vananemine kui teema tuleb jalust ära saada, parem saata vana inimene hooldekodusse.“
Heinvee tegi aga just seda, mida perekonnaseadus täna Eestis ette näeb – lastel ja lastelastel on kohustus (vana)vanemaid aidata. See on omamoodi nn pantvangiseadus, mis muudab vana inimese lastest sõltuvaks ega hooli peresuhetest. Vanurid, kellel lapsi pole, võivad end kindlana tunda – nende eest korraldab hoolduse kohalik omavalitsus.
Heinvee ei tahtnud panna ema hooldekodusse, sest ema soovis jääda koju, majja, mille ta oli abikaasaga ehitanud. „Inimene on kogu oma pereelu siin üles ehitanud. Paljude jaoks ei ole hooldekodus elamine hea variant. See oleks lihtne murest vabanemine, kuid ma ei taha nii.“
Heinvee jäi ema hooldama vabatahtlikult ja tegi seda armastusest.
Eestis on 10 592 (2016. aasta seisuga) inimest, kes olid sunnitud jätma palgatöö ning jäid ametlikult oma lähedast koju hooldama.
Lisaks on Eestis veel 100 000 inimest, kes hooldavad kedagi, tavaliselt oma eakaid vanemaid, päevatöö kõrvalt.
Need hooldajad elavad tihti viimse jõuvaruga ning nad võivad ühel päeval vajada ise abi. Ehk oleks riigile odavam, kui sellised inimesed käiksid tööl ja maksaksid makse, mitte ei veedaks oma parimat tööiga lähedast hooldades?
Midagi peab muutma
Eesti Koostöö Kogu hakkas kevadel otsima ideid, kuidas oleks inimeste vanaduspõlv õnnelikum. Ühe ideena pakuti hoolduskindlustust, see kogus 1063 toetusallkirja.
„Vanemate hooldamine on praegu perekonna kohustus, kuid see ei tohiks nii olla,“ leiab Koostöö Kogu programmijuht Liisi Uder. Ta usub, et see on ka peamine põhjus, miks just see idee rahvakogul esitatud ideedest esimesena 1000 allkirja sai. Praegu on peres, kus keegi vajab hooldust, ainult halvad valikud.
„Kui sissetulekud on tagasihoidlikud ja selle eest hooldusteenust osta ei saa, peab keegi ennast töölt vabaks võtma, et lähedast hooldada. Siis aga kaotab juba terve pere. Üks ohukoht on ka keerulised peresuhted, sest paljud elavad kärgperedes.“
Sotsiaalkomisjoni esinaine Helmen Kütt (sots) nõustub, et olukord hoolekandesüsteemis on terav ja vajab muutust, sest hooldekodukohad kallinevad kogu aeg. „Omaste hoolekanne on pereliikmete vastutusel ja lähedastele tihti väga koormav.“
Küti sõnul peab arvestama, et inimesed vananevad, elavad kauem (sugugi mitte tervena), kuid praegune seadus ei tee kellegi elu kergemaks. Nüüd peabki riik välja mõtlema, kuidas teha inimestele selgeks, et kui ta vajab hooldust, siis ei pruugi tema palgast hooldusele jätkuda.
Kas, kuidas, kellele, millal ja mis täpselt muutub, pole veel selge. Soomes näiteks ei ole lastel ega lastelastel kohustust eakate esivanemate eest hoolt kanda. Hoolekanne on riiklik kohustus ja see käib kohaliku omavalitsuse kaudu.
Saksamaal on kõigil ravikindlustatud inimestel automaatselt hoolduskindlustus ja see on kohustuslik. See on jagatud võrdselt töötaja ja tööandja vahel (kokku 1 protsent) ja läheb palgast maha. Lastetutel inimestel on see veidi suurem. Kui inimene vajab ühel päeval hooldust, on tal võimalik valida, kas ta soovib seda rahalise toetusena, teenusena või kombinatsioonina nendest.
Hoolduskindlustuse ideega välja tulnud Tartu ülikooli kliinikumi dotsendi Kai Saksameelest võiks midagi sellist (loe: uus maks) olla ka Eestis. Ta näeb iga päev oma töös, et praegune olukord ei saa enam kaua kesta.
„Eakal inimesel, kes on ise kogu aeg teisi abistanud, tekib sageli tõrge küsida abi oma lastelt, nende elu ei taheta segada või teatakse, et ka neil on rahaga raske. Nii püütakse jätta oma toimetulekust paremat pilti, kui see tegelikult on, kuni juhtub mingi õnnetus või tervis halveneb oluliselt,“ teab Saks. Ta näeb iga päev olukordi, mis on „absurdsed, ebaõiglased ja inimest alandavad, kohati aga raharaiskamise musternäidised“.
„Rääkimata läbipõlenud pereliikmetest, ka purunenud peredest,“ lisab Saks. Ta toob näiteid.
Eaka mehe hooldajaks on vormistatud tema sama eakas ja praktiliselt samasuguse abivajadusega naine, peagi on naise seisund hullem kui mehel.
Peres on dementsusega vanainimene, keda ei saa hetkekski üksi jätta, lapselapsed puuduvad üksteise järel koolist, et olla vanavanema järelevaatajaks ja abistajaks.
Poeg elab koos dementse emaga, kes peab olema üksinda lukustatud toas kogu tööpäeva.
Eaka dementsusega naise ainus poeg sureb. Lapselaps, kes elab teises linnas, on väljapääsmatus olukorras, kuna raha vanaema hooldekodusse panemiseks ei ole ja tema juurde kolima vanaema ei nõustu. Jne.
Kui hoolduskindlustus peaks kunagi rakenduma, siis ravikindlustatud inimene ei sõltuks enam hooldusteenuste saamise korral nende eest tasumisel oma lastest-lastelastest, vaid abi vajadusest, võimalik ka, et enda majanduslikust seisust. Saks peab oluliseks, et hoolduskindlustus ei lase täiskasvanud inimesel muutuda „uuesti lapseks“, kelle eest vastutavad teised pereliikmed.
„Teiste riikide kogemusel ei tähenda see, et perekond enam oma abi ei paku, kuid see ei käi neile enam sedavõrd üle jõu ning säilivad palju paremad suhted abivajaja ja pereliikmete vahel, samuti on paremad teiste pereliikmete omavahelised suhted,“ usub Saks.
Küsimus, kes maksab
12. oktoobril arutatigi Riigikogu sotsiaalkomisjonis eri asutuste esindajatega hoolduskindlustuse teemat. Et midagi peab muutuma, möönsid peaaegu kõik, kuid kuidas – selles selget üksmeelt polnud.
Riigikantselei juurde loodud hoolduskoormuse vähendamise rakkerühm analüüsis kaks aastat lähedaste hoolduskoormust. Rühma eestvedaja Rauno Mäekivi ütleb, et nemad ei poolda hoolduskindlustust. Samuti ei soovita seda Maailmapank, sest Eestis on niigi suur maksukoormus ja seda veel suurendada poleks mõistlik. Mäekivi hinnangul peab hoopis üle vaatama tänase seisu, milleks raha üldse hoolekandes kulub.
Ka Saks näeb, et süsteem pole paigas. Inimene pendeldab asutuste vahel, sest hooldus on nii kehv, et ta vajab taas ravi.
„Aktiivravilt õendusabiosakonda, sealt koju, uuesti aktiivravile, õendusabisse, mõne kodus veedetud nädala järel uude õendusabiosakonda jne. Probleem on selles, et hoolekandeteenuste eest tasumine käib perele üle jõu,“ selgitab Saks.
Kütt soovib lähiajal tutvuda Maailmapanga analüüsiga, et aru saada, miks ei sobi hoolduskindlustus Eestisse, kuid Saksamaale sobib.
„Küsimus on – kes maksab? Kas see peaks olema hoopis riigieelarveline eraldis või seotud pensionisammastega? Kas tööandja annab oma panuse?“ arutab Kütt eri variante. Kindel on see, et hoolduskindlustus ei saa olla vabatahtlik, sest ennast kindlustaksid siis vaid need, kellel raha on. Näiteks ei suudaks end kindlustada tänased omastehooldajad, sest neil ju polegi sissetulekut või on see väga väike (15–80 eurot).
„Raske on leida head lahendust, kuid selge on see, et see ei saa olla vabatahtlik,“ leiab Uder. See aga tähendab, et hoolduskindlustus võiks olla nagu töötuskindlustus, et teatud protsent läheb palgast maha.
Võib juba ette oletada, et vastuseis uuele maksule on suur. Nii nagu oldi vastu ka töötuskindlustusele.
„Aru saavad sellisest kindlustusest vaid need, kellel see olukord on praegu käes – kas oled ise abivajaja või pead pereliiget hooldama. Aga see ei peaks nii olema, sest äkiline hooldusvajadus peres võib tabada iga peret ja siis ollakse väga raskete valikute ees,“ muretseb Uder. Kui ta on kellegagi sel teemal suhelnud, siis tavaliselt öeldakse, et mulle pole seda vaja, ma ei elagi nii vanaks. Aga hoolduskindlustus ei puuduta vaid vanureid, vaid igas eas inimesi, kes vajavad haiguse või õnnetuse tagajärjel hooldust.
Jumal lööb raksuga maha
Ene Ergma ütleb, et on kogu elu hoolitsenud oma tervise eest ja peab just seda oluliseks investeeringuks vanaduspõlveks. Aga mis saab siis, kui ta ei saa enam üksi hakkama ja vajab tuge? Ergmal pole lapsi, kes teda hooldaks. Tema hoolekande eest peab seaduse järgi hoolitsema kohalik omavalitsus. „Ma loodan, et Jumal lööb ühe raksuga maha,“ naerab Ergma. Aga kuna ta Jumalat ei usu, siis päris sellele ta lootma ei jää.
Ergma tahab Tartusse rajada akadeemilise pansionaadi, nagu on paljudes ülikoolilinnades üle maailma. Sinna koonduksid elama arstid, teadlased ja miks mitte ka Vanemuise näitlejad.
„Et oleks sarnane taust inimestel, et sul oleks, kellega vestelda,“ unistab Ergma, sest kõige hullem oleks üksildane vanaduspõlv. „Tahaks ikka suhelda, seltskonda! Ja et säiliks võimalus ka üksi olla.“
Pansionaadis oleks korraldatud ka meditsiiniline abi ja hooldus.
Äsja Tartu volikogu liikmeks valitud Ergma lubab sellega kohe algust teha. Tal on isegi paik Tartus, kesklinnast pisut kaugemal välja vaadatud.
Tallinna Prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi tõdeb, et tal pole seni aega olnud vananemise probleemidega tegeleda.
„Meie kultuuriruumis on ju loomulik, et ühe pere inimesed hoiavad kokku. Mitte ei kujuta ette, et armastust, sõprust, hoolt ja hoolivust saaks kaaluda, mõõta või mingite seadustega reglementeerida,“ ütleb ta.