Postimees
Eile said avalikuks Eesti ettepanekud riigireformiks (riigipidamise kava). Miks see sündmus tähtis on? on teatavasti presidendi algatusel ellu kutsutud valitsusväliste organisatsioonide koostöövõrgustik, mille sõnal ühiskonnas kindlasti teatav kaal. Pealegi, kõrvuti «palgavaesuse» ja sealt tõukuvate maksuettepanekutega on just «riigireformist» sel sügisel saanud üks poliitikaväitluses enim korratud märksõnu. Ja mitte ilma põhjuseta, sest millal siis veel, kui mitte mõni kuu enne parlamendivalimisi võikski arutleda selle üle, millist riiki me tahame ning suudame ülal pidada. Hea, kui mõttetalgutest võtavad osa ka erakonnavälised kogud ja lihtsalt huvitatud kodanikud, sest nii saab arupidamine laiapõhjalisem ning otseses mõttes demokraatlikum.
Sellise debati üldistusvõime peaks muidugi olema tasemel, mis tõuseb kõrgemale mingite üksikküsimuste üle vaidlemisest. Ühe-kahe kosmeetilise muudatusega Eestis mingit riigireformi ei tule. Aga ei tohi ka alahinnata detailide olulisust, kuna tuntud ütluse järgi olevatki just nendes peidus saatan.
Vaadates konkreetsemalt esitatud ettepanekuid, võib üksnes nõustuda neid läbiva punase joonega, mille võiks ehk sõnastada nii: vähendagem mõttetut tegevust. Muidugi on siinkohal võimatu korraks võluvitsaga lüüa ja riigi tegevusi automaatselt kahte kuhja jagada. Ent suund sellele, et toota vähem mõõdikuid, aruandlust, kõikvõimalikku metatasandi bürokraatiat, võiks ju olla päris hea.
Tegeleme põhiliste asjadega – sellega, mis mõjutab otseselt kodanike heaolu. Loobume kulukatest pseudotegevustest, sest vähem ongi tihtipeale rohkem. Seda ka regulatsioonides ja seadustes – ei pea ju sugugi igat Eesti inimese eluseika kümnete normidega sätestama ja kontrollima.
Kui riigireformi ettepanekute sünteesiks kujunebki mõte, et lumepallina paisuvale reeglirägastikule ning iseend suurendavale, end läbipaistmatute sihtasutuste ja muude manuliste koorikuga katvale riigiaparaadile tuleb kasuks üks korralik saleduskuur, pole see tänavune mõttevahetus mitte asjata kulunud aeg.
Üks päris fantaasiarikas mõte tuli lt ka – see puudutab parlamendi töökorraldust. Idee on muuta riigikogu mitteprofessionaalseks, ta võiks koguneda hoopis harvem kui praegu. See viib paraku mõtted kunagisele ülemnõukogule, kes tuli kokku üliharva, tõstes vaid üksmeelselt kätt mujal (parteis ja presiidiumis) juba heaks kiidetu poolt. Ei saa eitada, et parlamendipoliitika tundub tihtilugu räpane ja tülikas, ent tõenäoliselt ei õnnestu lääne tüüpi demokraatlikus riigis seda siiski millegi väga uudsega asendada.