Postimees, Rait Maruste
Eesti parlamenti ei tuleks mitte nõrgendada korrespondentsaadikutega ega koosseisu kärpimisega, vaid otsida teid ja võimalusi parlamendi elavdamiseks ning tugevdamiseks, kirjutab riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste (Reformierakond).
Riigireformi väitlus on täistuuridel käima läinud ning see on iseenesest hea, et me mõtleme ja arutleme oma riikliku olemise üle. Vahelduseks lõputule vaidlusele maksude, sotsiaaltoetuste või selle üle, kes kellega koos elab.
Me oleme oma riiki juba inimpõlve ehitanud, lihvinud ja sättinud. Seni tehtu ei ole ehk küll mitte reformimine, kuid arendamine kindlasti. Sestap ei ole vast päris õiglane arvata, et siiani pole mitte midagi tehtud ja nüüd tuleme ning teeme reformi.
Siiski, olud muutuvad kiiremini, kui tahaksime. Kord suhteliselt kiirelt paigale saanud tegevusmudelil on peale aegumisohu ka sisemine sund mitte muutuda, kindlustada stabiilsust ja olemasolevat, et vältida muutustega paratamatult kaasnevat määramatust, harjumuspärase kadumisega kaasnevat ebamugavust jmt. Nii nagu eluslooduses – kes ei kohane, see hukkub –, on ka sotsiaalses elus. Et hakkama saada ja edukas olla, tuleb kohaneda. Seepärast on riigireformi üle väitlust alustada igati mõistlik ja vajalik.
Üks, milles väitluse tulemuslikkuse huvides tuleks aga kokku leppida, on see, mida me riigireformi all mõistame. Muidu räägib igaüks ise asja ja neil kõigil võib omast kohast õigus olla, kuid reform ise jääb tegemata ja kukub keskpõrandale maha.
Tahan järgnevalt peatuda mõnel seni väljakäidud ideel riigikogu kohta. Pole kahtlust, et seadusandja on olemuslikult riikluse ja selle reformimise osa. On tõsi, et riigikogu maine ei ole hea, ja sellega ei saa meie parlamentaarses riigikorras kuidagi rahul olla. Kuid sellel, miks asjad nii on, on omad põhjused ja seletused. Ja see ei piirdu ainult saadikute arvu või kvaliteediga. Viimast ei otsusta üks või teine inimene ise, vaid ikka valija. Üks keskseid probleemide põhjusi on kivistunud kodu- ja töökorra seadus ja selle alusel välja kujunenud tavad ning töömeetodid. Seda tuleks kindlasti uuendada, kuigi see saab olema raske.
IRL ja mõned muud autorid on näinud lahendusena vähendada riigikogu liikmete arvu ca ühe neljandiku võrra – 101-lt 75-le. Samal ajal ollakse päri vajadusega tugevdada parlamendi tugiaparaati nii arvuliselt kui ka pädevuselt. Puhtalt finantsiliselt on selles ettepanekus raske näha mingit kulude kokkuhoiu efekti. Küll aga toob see kaasa suuri lisaprobleeme, mida riigikogu sisulise tööga vähe kursis olevad inimesed näha ei oska.
Kõigepeal protseduuriline külg. Meie põhiseaduse paragrahvi 60 esimene lause ütleb ühemõtteliselt: «Riigikogul on sada üks liiget.» Seega, et vähendada riigikogu liikmete arvu, tuleb alustada põhiseaduse muutmisest. Põhiseadust saab muuta kolmel teel: 1) rahvahääletusega, 2) riigikogu kahe järjestikulise koosseisu poolt või 3) riigikogu poolt kiireloomulisena. Viimast saab teostada riigikogu 4/5 häälteenamusega. On vähetõenäoline, et mõne kuu pärast alustav uus koosseis saaks sellega kiiresti hakkama. Seega müüb IRL kaupa, mille kasutamisõigus on veel selgusetu.
Asja sisuline külg. Riigikogu koosseisu vähendamine ca ¼ võrra tähendaks, et ka komisjone, mis on meie põhilised sisulise töö organid, vähendataks umbes kahe inimese võrra. Seega aheneb komisjonis vaidlustes osalejate arv üldiselt ja valikute hääletamisel otsustajate arv neljale-viiele inimesele. Kas me soovime sellist legitiimsuse vähenemist? Pealegi, keegi saadikutest võib olla haige, keegi matustel, keegi ametliku delegatsiooni koosseisus välislähetuses.
On terve hulk rahvusvahelisi kohustusi, mida parlament peab täitma, sest see on loomulik ja paratamatu osa meie kuulumisest rahvusvahelisse ellu. Lai rahvusvaheline integreeritus on üks osa meie julgeolekugarantiidest. Näiteks peavad riigikogu delegatsioonid osalema NATO Parlamentaarse Assamblee, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ELi mitmesuguste organite töös jne. Seega, igapäevases töös osalejate arv kahaneb veelgi ja nii mõnigi oluline rahvusvaheline osalus jääb katmata. Nagu näeme, ei ole asjad nii lihtsad, nagu nad näivad või neid näidata püütakse.
Veelgi «huvitavama» ideega on tulnud välja Eesti . Nende arvates võiks küll saadikute arvu jätta samaks, kuid muuta nad n-ö korrespondentsaadikuteks. Valdav osa ehk 2/3 neist võiks edasi töötada oma töökohtadel ja kord kuus tuleksid nad siis riigikokku, kus seadused ühe nädala sees vastu võetaks.
Parlamendiliikme senine tavatöö asenduks kaasalöömisega digikeskkonnas. Sest näiteks relva-, maksu-, riigipiiri-, loomsete jääkide utiliseerimise-, valimis-, apteegituru-, kodakondsuse jne seaduseelnõude üle saab ju mõelda ka siis, kui kirurgina operatsiooni teed, insenerina objektil viibid, õpetajana klassis tundi annad või ärimehena tehingut ette valmistad. Ilmselt on see ettepanek tehtud heas usus ja parimate soovidega, kuid ma ütleks selle kohta: tere tulemast ülemnõukogu ja selle presiidiumi aega.
Lisaks. Eesti on kogu aeg seisnud kaasamise ja avatuse eest. Ka meie oleme valmis seda laiendama. Kuidas see kaasamine ja huvigruppide ärakuulamine, samuti parlamentlik järelevalve, peaks aga toimuma siis, kui püsivalt on riigikogus kohal ja tööl ainult komisjonide ja fraktsioonide esimehed ning riigikogu juhatus? Kas anname huvigruppidele ja kodanikuühiskonnale teada, et neid kuulatakse edaspidi ära digitaalselt? Ja vahetult kord kuus mõne tunni jooksul, sest puhtprotseduuriliselt ei jääks ühenädalase töötsükli sees rohkem aega täiskogu saalitöö, fraktsioonide ja komisjoniistungite ja kohtumiste kõrvalt veel huvigruppidega kohtumiseks ja nende ärakuulamiseks. Kuhupoole see vaene riigikogu siis jooksma peaks?
Enamik seni arvamust väljendanuid on tõdenud, et meie parlamentliku riigikorralduses on raskuskese liikunud liiga täitevvõimu poole. Seega, parlamenti ei tuleks mitte nõrgendada, vaid otsida teid ja võimalusi selle elavdamiseks, tugevdamiseks. Muutmaks seda ühiskondliku poliitilise elu keskmeks, nagu rahva heakskiidetud põhiseadus seda eeldab.
Artikkel Postimehe veebilehel.