Здравствуйте, я ваш президент!
Nõnda esitles president Toomas Hendrik Ilves eile Tallinna Kesklinna vene gümnaasiumis oma kõnede venekeelset kogumikku. Vaevalt läheb tervitus lepituse vallas ajalukku samas reas John F. Kennedy lausega „Ich bin ein Berliner”, kuid ometi kord kõnetas riigipea ka seda kolmandikku Eesti elanikest, kellesse riik on siiani suhtunud pigem tõrjuva kahtlusega. Mis sest, et enamaks presidendil vene keele sõnu ei jagunud.
Sõnumit, et neist hoolitakse, kuulevad vene emakeelega inimesed Eesti riigilt niigi kahetsusväärselt vähe. Seda tunnistab kasvõi tõik, et enne venekeelse auditooriumi poole pöördumist jõudis riigipea kõnede kogumik ilmuda läti, ungari ja soome keeltes. Väärikad keeled kõik, kuid eks anna valikud ja prioriteedid tunnistust, missugune on Eesti riigiaparaadi suhtumine integratsiooni: ühepoolne, kus ühtedel on nõue lõimuda ja teistel võimalus seda armulikult aktsepteerida.
Kirjanik Jaak Urmet kirjutab tänase lehe arvamusküljel, et lühinägelik rahvuspoliitika võib kujutada endast isegi suuremat julgeolekuohtu kui naabermaa hüpoteetilised tankiarmeed. Tõepoolest, on vähe põhjuseid, miks venekeelne elanik peaks pidama Eesti riiki enda omaks. Mitut mitte-eesti nimega ministrit ta näiteks valitsuses näeb? Mitte ühtegi.
Pole mingit õigustust tõmmata lõhet kahe keelegrupi vahele. Kasu lõikavad sellest poliitikud, kes rakendavad rahvusliku vastandamise populismi vankri ette. Mitte ainult n-ö rahvuslikud jõud, vaid ka Keskerakond, kelle suhtlusstiil ja kampaaniad rõhuvad üha teravamalt eestlaste ja venelaste erinevusele. Vene kaardile mängimine ei teeni lõimumist põrmugi rohkem kui müütilise eestluse kilbil kandmine. Üks, kellele settimata rahvussuhted sobivad, on muide Venemaa, kelle välispoliitika põhineb muu hulgas just enda ümber nõrkade naabrite vööndi loomisel.
Ühest raamatust ja ühest tervituslausest on selles kontekstis kaugelt liiga vähe, kuid ometi on need sammud õiges suunas. Eesti riik peab näitama, et oleme kodumaa kõigi jaoks, kes siin juba aastakümneid elavad – olgu nende emakeel milline tahes. Seadusi vastu võttes tuleb jätta seljataha okupatsioonist vabanemise aegne hirm ja mõista, et meil kõigil on ühine saatus ja vastutus meie maa eest. Eesti põhja laskmiseks on vähe teisi nii kindlaid variante kui rahvuslik vastandumine.