Sirp, Kaire Põder, Triin Lauri

Erinevalt Eestist Euroopas õpilasi esimestes klassides ehk algkoolis ei selekteerita, paljudes riikides, sh Lätis ja Venemaal on see seadusega keelatud.

Sageli peetakse enesestmõistetavaks, et Eestis on haridus kõigile võrdselt kättesaadav. Levinud on ka arusaam, et erinevused laste riigieksami tulemustes või mõnes muus mõõdetavas kategoorias (PISA test, olümpiaadide tulemused jne) ei tulene muust kui laste töökusest ja looduslikest annetest. Viimasel kümnendil on ent hoogustunud lastevanemate püüd suruda iga hinna eest oma laps nn õigesse „eliitkooli”. Kas see tähendab, et usk ühtluskooli ja Eesti haridussüsteemi võimesse tagada kõigile võrdne ligipääs haridusele on kõikuma löönud? Või ei ole sellist usku olnudki ja vanemad näevad, et konkurents on hariduselus ainuvõimalik edukas lahendus?

Kuna ülikooli- ja erialavaliku juures maksavad riiklikud eksamitulemused, erinevad meil kehtivas süsteemis koolid ennekõike paraku nende eksamipunk-tide tootmise võime poolest. Põhikooli lõpus on oluline, et lapsel läheks hästi nii põhikooli lõpueksamitel kui ka „heade koolide” sisseastumiskatsetel. Formaalselt tekib põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisega laste esimene selekteerimine 16 aasta vanuses. On mõningaid koole, kus võetakse õpilasi selektiivselt vastu ka seitsmendasse klassi (13aastasi). Kogu põhikooli aja käivad lapsed (7 kuni 16. eluaastani) nn torukoolis. Seega on paljudele lastele (ja vanematele) oluline õppida prestiiž-ses koolis juba esimesest klassist peale. Kuna põhikoolide edetabeleid Eestis ei tunta, kujuneb vanemate eelistus paljuski samanimeliste gümnaasiumide edetabelite põhjal.

Alates 1980. aastatest ei huvita koolivalikuga seonduvad küsimused ainult üksikute riikide haridusekspe-rimentaatoreid, vaid koolivalikust on saanud OECD riikide hariduskorraldust puudutavate reformide üks märksõnu. Kirjanduses valitseb üksmeel, et võimalus koole valida sõltub pere sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Kui me aga soovime, et meie haridussüsteem oleks õiglane, peaks laste haridustulemus olema vanemate taustast võimalikult sõltumatu. Hariduspoliitika peaks võimaldama sotsiaalset mobiilsust. Hariduskorralduses, kus tähtsustatakse edetabeleid ja võrdlusi, kipub hariduse tähendus kitsenema. Vaja on keskset stabilisaatorit ehk poliitikat, mis eesmärgid avaramad hoiab ning asjaosaliste erinevad huvid tasakaalustab. Paraku on seda sihti keerulisem teostada kui eesmärgina kirja panna ning olukorras orienteerumiseks tuleb püüda mõista koolivalikupoliitika korraldust ja perede valiku tagamaid.

Laste haridustulemused kujunevad keerulises kombinatsioonis, kus põimuvad omavahel pere ja õpetajate panus, kaasõpilaste ja õppeainete toel saavutatav efekt, koolide finantseerimine, hariduse struktuur, koolide autonoomsus nii vastuvõtu korraldamisel kui ressursside kasutamisel jms. Moodus, kuidas lapsed ja koolid kokku pannakse, mõjutab haridustulemusi koos perekonnaefekti ehk perede sotsiaalmajandusliku võimekusega. Tihti on eri komponendid omavahel seotud, näiteks õpetaja kasutegur on suurem hea sotsiaalse ja majandusliku taustaga lastega klassi puhul. Meie eesmärk on need kihid lahti koorida, näidata koolivalikupoliitika olulisust mitte ainult laste haridustulemuste kujunemisel, vaid ka sotsiaalsete klasside tekkimise (või taastootmise) seisukohalt.

Lapse „paremasse” kooli panemise kohta domineerivad laias laastus kahte tüüpi seletused. Esiteks, lapsesse investeerimine (eelkoolide ja katsete vahet sõidutamine) on mõistlik, kui koolivalik tasub end tulevikus ära. Tasuvuse juures on oluline ka sotsiaalne mõõde: kool toob kaasa kasulikke suhteid ja pres-tiiži. Hariduse poliitilises juhtimises on seega oluline ravida nn turu mõju, s.t vältida koolide konkureerimise tingimustes selliseid kaasmõjusid, mis võivad kellegi haridustulemusi parandada kellegi arvelt. Abi võiks olla nt kontrollitud või keskselt ohjatud laste ja koolide paaripanekust, mis on levinud näiteks Inglismaal või Hollandis, kus vanemad avaldavad oma eelistused kesksele „jagamiskontorile”. Kontor omakorda evib mingeid õigluskriteeriume (kodulähendus, õed-vennad, nõrgem staatus ja taust vms) ning viib eelistused nendest lähtuvalt kokku. Koolidel puudub sellisel puhul õigus lapsi valida katsete vm sõelumisprotsessi tulemusel.1

Teise lähenemise kohaselt suunab koolivalikut tululootusest enam hirm sotsiaalses hierarhias kukkumise ees. See seletab ka, miks tüüpiline sinikrae ei vaeva end sageli eliitkooli ralliga, jättes selle nn valgekraede mängumaaks. Selle lähenemise kohaselt ei ole kooli valimine mitte niivõrd tulevikku suunatud otsus, vaid võitlus sotsiaalse staatuse pärast siin ja praegu. Ning kooli headuse määrab suuresti see, mida teised sinu suhtlus- ja staatusringis heaks peavad. Väidetavalt on ses staatusepüüdluses keskklassi pere edu tingitud sellest, et „hea” on defineerinud just see keskklass ise. Koolijuhid, ametnikud jt olulised isikud mõistavad seda „headust” aga samamoodi nagu keskklass.

Staatuse nimel või(s)tlemist on keeruline ohjeldada sest tegemist ei ole mitte niivõrd perede otsusega, millist kooli valida, kuivõrd tervet elukaart puudutava identiteediloome küsimusega, kuidas perest on saanud selline pere, kes peab oluliseks lapse eliitkooli pääsemist. Oluline on, kes ma olen ja milline on sellest tulenevalt kohane käitumine, mitte niivõrd see, millised on mu otsuste tagajärjed tulevikus. Raske öelda, kumb lähenemine seletab Eesti olukorda paremini. Kui aga katsekool ja sellega seonduv eelkool on meil praegu pigem norm, nagu kinnitavad uuringud mõnes Tallinna piirkonnas,2 ning koolidel on voli vastuvõtukord ise kehtestada, siis on mis tahes seletuse korral tulemuseks eliitkoolide ja eliitperede taastootmine.

Koolivaliku all oleme harjunud silmas pidama seda, et lapsevanem saab valida oma lapsele kooli. Ometi on tegu märksa mitmetahulisema teemaga. Selge, et kõigi hariduskorralduslike muudatuste eesmärk on parandada olemasolevat süsteemi. Raha liikumise puhul on oluline, et koolid oleksid motiveeritud vastu võtma ka nõrgema taustaga õpilasi. Vanematelt mis tahes kujul rahakogumine peaks olema seejuures keelatud, et välistada nn top-off efekti nn paremate koolide või jõukamate piirkondade puhul. Probleemiks nõrgema taustaga laste puhul on pigem, et nende õpetamine on enamasti koolile kallim. Kuna koolidel on ajend toimida kuluefektiivselt, on nõrgema taustaga lapsed ebasoovitavad. Professionaalsuse asemel käivitub mänedžerlus – esimese korral võiks ju keerukamad lapsed olla pigem väljakutse.

Mõned riigid ongi läinud seda teed, et madala sotsiaalse staatuse ja kesise majandusliku olukorraga laste pearaha on suurem. Meil aga pole isegi sellist üleriigilist riskiperede kategooriat. Valikut peaks soosima ka taristu: lastel peab olema lihtne kooli saada (soositakse kas jalgrattaga liiklemist või korraldatakse koolibussisüsteem). Milline kriteerium, kas lapse hariduslik eripära, kodulähedus, õpetaja soovitus või lapsevanema visadus, on siiski kohaseim laste ja koolide kokkupanekuks ehk teisisõnu, kuidas ikkagi jaotada koolikohti? Mil määral ses poliitikas on eesmärgiks efektiivsus ehk parim haridustulemus, pere õigus valida või hoopis miski muu, näiteks eriilmelisus? Kõiki neid on peetud koolivaliku võimaldamise olulisteks põhjendusteks.

Küsimus on ka, kas selekteerimisse peaks suhtuma toetavalt või taunivalt ning millises vanuses on selektsioon õigustatud? Eriti poliitilise spektri paremal tiival3 väidetakse, et selekteerimine ja spetsialiseerumine on vajalik nii ühiskonna kui ka lapse arengu seisukohalt. Üksmeelt pole selles, millises vormis ja eas selekteerida. On haridussüsteeme (Holland, Saksamaa, Austria), kus lapsed selekteeritakse pärast algkooli 10-11aastaselt ehk progümnaasiumi tasemel. On riike, kus selekteeritakse lapsed eri tüüpi progümnaasiumidesse, näiteks akadeemilised ja kutsele orienteeritud harud, kusjuures harud võivad olla ühe kooli sees või siis erineb koolide profiil. Eestis sellist mitmekesisust ehk gümnaasiumi enda kohustust ja õigust üks profiil välja kujundada ei soosita, s.t kõigis koolides on mitu haru korraga (v.a mõned riiklikud gümnaasiumid nagu muusikakeskkool ja balletikool). Põhjuseks tuuakse veidi küsitav kvaliteedi-argument: kool on suur, sest nii saab võimaldada erinevaid spetsialiteete.4

Profiili ehk põhikooli ja algkooli erii lmel isust soositakse Euroopa riikides isemoodi. On erinevusi era- ja riigikoolide vahel (erakool tohib küsida õppemaksu), sõltumatute ja sõltuvate koolide vahel (sõltuv on erakool, mida finantseerib üle 50% riik). On kallakkoole ja -klasse ning eripärasel aluspedagoogi-kal põhinevaid koole. Üks põhimõte on aga Euroopas (v.a Eesti) ühine: õpilasi ei selekteerita esimestes klassides ehk algkoolis. Paljudes riikides (kusjuures ka Lätis ja Venemaal) on see seadusega keelatud.

Vastupidiselt laialt levinud arusaamale ei ole turuloome hariduses ühetaoline, vaid võtab erinevaid vorme, sõltuvalt sellest, kas haridusuuendused teenivad eelkõige riigi, koolide või perede huve. Suuremat valikut ja eratoi-mijaid soosiv lahendus võib ent samuti viia riigi ja koolide vaheliste rangelt reguleeritud lepinguteni koos efektiiv-susnõude ja keskse tulemusnäitajate monitoorimisega ning kaasa tuua nii haridustöötajate autonoomia vähenemise ja pahameele kui ka hariduse kui avaliku hüve „korrosiooni”. Samal ajal on haridusturge, kus pigem aidatakse kooli valivaid peresid, reguleerides koolide vastuvõtukorda nii, et ei nopitaks välja võimekamaid peresid.

Igal juhul käib paljudes riikides, kus koolid on omavahel õpilaste nimel võistlema pandud, võistlus n-ö profiili kujundamise toel, kusjuures koolid ise õpilaste vastuvõttu ei korralda. Viimane on oluline just võrdse ligipääsu seisukohalt. See aga ei tähenda, et vanemad ei saa kooli valida. On riike (nt Norra, Prantsusmaa), kus soodustatakse kodulähedases koolis käimist, ja riike (Holland), kus seda ei peeta progümnaasiumi tasemest peale millekski. Samuti on kuulsad Rootsi ja Hollandi haridussüsteem, kus kasutatakse nn universaalset hari-dusosakut, mis tähendab seda, et kooli omandivormist või profiilist hoolimata saavad kõik koolid võrdse rahastuse, kusjuures õppemaksudena või mingil muul moel lisaraha korjamine on keelatud. Seda just sel põhjusel, et vältida nn kumulatiivse väljasõelumise korral tekkivaid eliitkoole: lapsevanem, kes otsustab nn tavakoolist erineva hariduse kasuks, on üldjuhul keskmisest informeeritum ja haritum ning seda eelist ei tohiks võimendada kooli õigusega koguda õppemaksu. Mõnedes piirkondades Itaalias, Hispaanias, Portugalis ja Prantsusmaal on erakoolid suhteliselt populaarsed5 ja seal käib ligi kolmandik õpilastest, Belgias ja Hollandis isegi mõnedel kooliastmetel rohkem, aga ka seal on haridusosakud olemas ja katavad suure osa õppemaksust. Erinevalt Eesti viimase aja tendentsist peetakse erinevaid omandivorme, eriilmelisi koole nii suuruse, pedagoogilise praktika vms mõttes haridussüsteemi väärtuseks. Selle taga on nii kaasamise argument ja soov tagada igale lapsele sobiv kool kui ka soov koolitada välja paremaid eksperte.

Väide, et riik peab maksma kinni erivajadused, kuid mitte erisoovid, on küll retooriliselt stiilne, kuid sisult ähmane. Kas see, et mõne pere laps avaneb paremini võistluslikkuseta õhkkonnas, on erivajadus või väljendub siin koolivaliku puhul erisoov? Kas töökohalähedane kool on sobivam kui kodulähedane? Muidugi, on häid näiteid kogukonnakoolidest kui kodaniku reaktsioonist valiku piiratusele või koolivaliku protsessi jaburusele. Kuid kuidas lahendab see probleemi nende perede jaoks, kes ei saa ülemkeskklassi loomingulist ja paindlikku elustiili viljeleda ja peavad kooli loomise ja kogukonda panustamise asemel tööl käima? Ehk teisisõnu: kogukonnakoolid ei lahenda kuidagi ebavõrdsuse küsimust. Nii lapsevanemate võimalused oma eelistusi kooli valimisel väljendada ning sellega lähedalt seotud koolisüsteemi horisontaalse mitmekesisuse küsimused on ilmselt tänapäeva hariduskorralduse lahutamatud osised, mitte üksikute kapriis.

Poliitika tulemus sõltub suurel määral sellest, kuidas inimesed sellest aru saavad ja muutustega toime tulevad. Oluline on silmas pidada ka väärtushinnanguid ehk seda, kas lapsesse panustamist (suurendamaks tema võimalust eliitkooli saada) peetakse hea lapsevanema mõõduks või vastupidi, tundub ebaeetiline oma lapsi teistest kõrgemale tõsta. Kas ollakse harjunud valima ja kas usutakse ja tunnetatakse, et hariduskorraldus toimib kõigi perede hüvanguks, mitte vaid eliidi selekteerimiseks sõkalde hulgast? Tuleb silmas pidada, et igapäevaelu puudutavad poliitikamuudatused ei saa olla revolutsioonilised ja arvestada ka vastastikust mõju: hariduskorraldus mõjutab nii väärtushinnanguid kui ka hakkamasaamist ning need omakorda mõjutavad korraldust. Lühikeses plaanis võivad aga järsud (elukohapõhisest valikupõhisesse) või hiilivad muudatused (mõned valivad, suurem osa määratakse) tekitada olukorra, kus inimesed satuvad mängu, milleks nad pole ette valmistunud, ja võimenduvad veelgi n-ö edulugude või naisteajakirjade arvamuslugudel põhinevad käitumismustrid.

1 Ideest koondada perede eelistused kesksesse süsteemi kirjutasime pikemalt 16. I Õpetajate Lehes

2 Kaire Põder, Triin Lauri, Haridusturgude peidus pool – koolidevahelise ebavõrdsuse süvenemine koolivaliku tõttu. Eesti Inimarengu Aruanne 2014/15. Lõksudest välja? Eesti Koostöö Kogu, 2015.

3 Jane Gingrich, Making Markets in the Welfare State The Politics of Varying Market Reforms. Cambridge Studies in Comparative Politics, 2011.

4 Samamoodi võiks ju mõelda, et vaid suured ettevõtted on head, sest saab toota palju erinevaid asju, või võtkem nt suurte poodide eelise müüa paljusid ning odavamaid tooteid.

5 Euroopas on erakoolide kujunemisel sageli olnud pigem ajalooline ning usulise mitmekesisuse taust, mitte niivõrd eliidikooli maine, nagu näiteks Inglismaal või Ameerikas.