Sarnasele nähtusele viitas eile ka Jaak Jõerüüt, kes arvamusplatside teemal kõrvalepõikena kirjutas: “…niipea kui läheb lahti mõni vaidlus mistahes alkoholipoliitika muudatusnüansi üle, algab samalaadse kirega lahing, nagu kehtestataks kohe keeluseadus….” Tabav kirjeldus alusetu hüsteeria üleskütmisest.
Nii kaua kui eksitavad või lausa valed on anonüümsed kommentaarid, polegi nagu hullu midagi. Selliseid infokilde või arvamusi enamus inimesi õnneks tõsiselt ei võta. Ma loodan vähemalt nii. Kurjasti on lood aga siis, kui lugupeetud inimesed, ajakirjanikud, isegi riigi või omavalitsuse esindajad kommenteerivad midagi, mida tegelikult pole olnud.
Eks suur osa kommunikatsioonist olegi manipuleerimine tõlgendustega. Andke mulle andkeks, head kommunikatsioonieksperdid. Kõik eksivad, aga mis siis, kui manipuleerimine on selgelt sihilik, pahatahtlik, asjatut muret tekitav, pelgalt võimumäng, enesekehtestamine?
Kaks hiljutist näidet.
Sel nädalal avaldati Tallinna linna ametlikul kodulehel teade, et haridusministeerium tahab lõhkuda Tallinna koolid. Et seitsme aasta pärast peaksid olema tänased koolid senisel kujul kadunud. Abilinnapea kommenteeris: “Antud seadusemuudatus puudutab paljusid peresid, kus lapsevanemad peavad hakkama mõtlema, millises haridusasutuses nende lapsed oma kooliteed jätkata saavad.”
Võtan lahti kõnealuse haridusseaduse eelnõu. Loen nii- ja naapidi. Pole midagi sellist, millele linnavõim viitab.
Vastupidi, must-valgel on kirjas, et omavalitsusel on õigus pidada nii põhikoole kui gümnaasiume, isegi kutsekoole ja kõrgkoole. Eelnõu sätestab omavalitsustele selge kohustuse tagada alus- ja põhihariduse kättesaadavuseks vajalike õppeasutuste ülalpidamine. Gümnaasiume võivad, aga ei pea ülal pidama. Kui keegi Tallinna koole saab lõhkuda, siis ainult Tallinn ise.
Teine palju kirgi kütnud juhtum eelmise aasta lõpust.
Ajakirjandus vahendas infot, et valitsus nõuab haiglatelt töötajate koondamist. Ülikooli kliinikum saatis isegi õiguskantslerile järelepärimise, mis räägib sotsiaalministeeriumilt saadud “kohustusest” ja “koondamiskäsust”. Toetusavaldusi haiglale laekub kuhjades. Arstide ja tervishoiu kutseliidud on aetud tagajalgadele. Töörahu rikutud. Isegi parlamendisaadikud ja kõrged riigiametnikud kommenteerivad, et nii ei või.
Otsin üles sotsiaalministeeriumi algse kirja. Jah, kirjas olev ülesande püstitus on segane, kuid kõige enam räägitakse vajadusest analüüsida, “ootusest”, “soovist”, “ettepanekust”. Sealt ei leia ühtegi käsku ega kohustust. Sest seda ei saagi olla!
Ei valitsus ega ministeerium saa haiglat kui sihtasutust juhtida. Ei minister ega ministeeriumi ametnik tohi ette kirjutada mitu töötajat tööle võtta, kas teenus sisse osta või ise korraldada. Pealegi, koristada, pesu pesta ja toitlustada on ikka vaja ja riigi koormuse seisukohalt pole tegelikult vahet, kas seda teha oma töötajatega või tellida teenus väljastpoolt. Need küsimused on asutuse juhi vastutus ja valik. Selles kommentaaris, et valitsus ei peaks juhtima haigla siseasju, oli haiglajuhil küll tuline õigus.
Küll aga peaks valitsus oma esindajate kaudu asjasse puutuvate sihtasutuste ja haigekassa nõukogus püstitama ülesande, mida haiglalt tervishoiuteenuse pakkumisel oodatakse. Milleks kulutada maksumaksja raha, milleks mitte. Mida peaks iga haigla ise tegema, mida oleks mõistlik koos ette võtta, kus töö ära jaotada.
Patsiendina ootan näiteks, et iga haigla ei ehitaks üles oma e-lahendust, millest lõpuks ükski korralikult ei tööta. Et lepitaks kokku, tehtaks üks ja hästi töötav süsteem. Eriti olukorras, kus riik on koostöös haiglatega kulutanud aastaid miljoneid ühisele e-tervise projektile. Selliselt saab haiglates kokku hoida arendustööde ja registratuuriga seotud tööjõudu. Võit saab tulla siis, kui teha midagi vähem või mõistlikumalt. Aga see on juba pikem jutt ja teine teema, teiseks korraks.
Üks asi oli nende kahe näite puhul küll täiesti erinev – ministeeriumite reaktsioon. Haridusministeerium lükkas valeinfo kiirelt ümber. Ehk saab nii suurem paanika ära hoitud. Haigla juhtumis valati valitsuskommunikatsioonis ainult õli tulle. Hakka nüüd või uskuma, et oligi plaan käske jagada.
Aga mõlemal juhul tekitati inimestele palju muret, hirmutati lapsevanemaid, arste, patsiente.
Seega, head kommentaatorid, tähelepanu kommentaaride kommenteerimisel! Kasulik oleks veenduda, et kommentaaril, mida kommenteerima asutakse, ikka tegelikkusega ka mingit seost oleks. Kõlab nagu sobilik uue aasta lubadus.
Kuula päevakommentaari Vikerraadiost siit.