Rahvahääletusel esitatav küsimus peab andma võimaluse vastata kas «jah» või «ei». Selles lihtsuses peitub nii otsedemokraatia võlu kui ka valu. Midagi arutada ja eri võimaluste vahel kooskõla otsida pole võimalik, kuid see on sageli vajalik, et ühiskonnas edasi minna. Rahvahääletuse tulemus sõltub paljuski sellest, kuidas esitatav küsimus on mustvalgel sõnastatud.
Mis aga uuel ajal poliitika tegemise juures kõige olulisem – inimestele tuleb luua võimalusi poliitikas pea iga päev osaleda. Ka kõige vapramad rahvahääletuste kogemusega ühiskonnad ei korralda neid aastas mitte üle nelja korra. Ja seda on tegelikult liiga vähe.
Lisaks esindusdemokraatiale ja otsedemokraatiale tuleb uuel ajal luua võimalusi, et inimesed saaksid poliitikas kaasa lüüa. Et parlamenti ja valijaid hoitaks pidevas koos tegemises ja mõtlemises. Üheks selliseks näiteks on Jääkeldrist alguse saanud riigikogule kollektiivsete pöördumiste esitamise võimalus, mis sai ka seaduseks.
Loodetavasti saab see lünk täidetud. Tänan siinkohal Eesti Koostöö Kogu, kes meie ettepanekust kinni haaras, ning www.rahvaalgatus.ee on nüüdseks töökorras. Oluline on meeles pidada, et koostöö kogu loodud keskkond ei ole vaid petitsioonile allkirjade kogumiseks, vaid ka teemade sisuliseks arutamiseks ja esitatava ettepaneku lihvimiseks. Allkirju saab edaspidigi koguda kõige tavapärasemal moel, kuid www.rahvaalgatus.ee on nüüdissaegne suurus. Tõsi, veeb võtab ehk võimaluse kaamerate surisedes pöördumist üle anda, kuid selle saab asendada pildiga nupule vajutamisest. Igatahes ootab riigikogu huviga rahvaalgatusveebi esimest pääsukest.
Lõpetuseks niipalju, et ehk aitab inimeste lollitamisest jutuga mingist eliidist, kes rahva arvamusega ei arvesta. Olen Toompeal aastast 1992 ja ei ole siiani tavapärasest teistsuguseid inimesi kohanud. Päris elusad on, kõigi oma vooruste ja vigadega. Eks neil on mõnevõrra teistsugune töö, kui neid siia valitakse, aga see saab jälle mõne aja pärast otsa, teate isegi. Mõnikord tekib ainult hirm, et kui seda juttu pidevalt korratakse, siis järsku keegi peabki end mingiks eriliseks. Pole vaja, ausalt kohe. Ja kõigi nende käest, kes laulavad, et rahvas tahab üht ja riigikogu teist, tahaks küsida – kes selle riigikogu siis Toompeale õieti valis?