Postimees, Külli Taro
Ei ole mõistlik kulutada energiat reformidele, mis tegelikke probleeme ei lahenda, millest inimeste igapäevaelu paremaks ei muutu, leiab Eesti riigipidamise kava programmijuht Külli Taro. Vallapiiridega tegelemine ei too juurde ei inimesi ega rikkust.
Eestis võib omavalitsusi liita, ent isegi kui vähendada nende hulka kaks või ka viis korda, jäävad nad paljude ülesannete täitmiseks ikkagi liiga väikeseks ja nõrgaks. Meil on inimesi liiga vähe ja needki elavad suhteliselt suurel territooriumil hajusalt ja ebaühtlaselt.
Viimase paari aastakümne jooksul on paljud riigid omavalitsuste liitnud ja nende arvu vähendanud. Samas ei olda nende reformide edus üldsegi veendunud. Kokkuhoidu – kui see oli eesmärk – üldjuhul ei saavutata, muud mõjud sõltuvad konkreetsest poliitilisest ja majanduslikust olukorrast, ka juhuslikest faktoritest. Teiste poolikuid lahendusi pole Eestis mõtet kopeerida.
Paraku ei pea paika veendumus, nagu tekiks mitme vaese omavalitsuse liitmisel üks ja rikas. Ei teki. Saame hoopis suurema vaese omavalitsuse, kus raha, rahvas ja otsustamine koonduks keskusesse, lisanduks aga uut ääremaad ja inimesi, keda on reformi käigus pigem alt tõmmatud. Valla uus nimi ja laigu suurus maakaardil ei loo ei töökohti ega jõukust. Inimloomus ja majanduslikud seaduspärasused toimivad Eestis samamoodi nagu mujalgi vabas maailmas. Lisaks jätab sundliitmine õhku loogilise küsimuse: aga miks peaks liidetavatest jõukam hakkama kinni maksma vaesema võlgu ja teisi kahtlase väärtusega otsuseid?
Öeldakse, et liitmine lõpetaks tarbetu laristamise, ning tuuakse näiteid kõrvuti asuvatesse valdadesse majandusbuumi ajal rajatud ujulatest või spordihoonetest. Suures vallas piisaks ühest, öeldakse. Hüva, sageli tõesti piisaks. Aga «ülejääva» taristu võlga tuleb ju jätkuvalt maksta ning vaevalt et keegi hakkaks hiljuti rajatud spordihoonet lammutama. Ülalpidamiskuludest pole järelikult pääsu. Seniste liitumiste praktika näitab, et pigem jätkatakse seniste munitsipaalasutuste tegevust. Nii on sõnaselgelt isegi liitumislepingutes kirjas.
Pole põhjust arvata, et suuremates omavalitsustes oleks vähem korruptsiooni. Eesti tegelikkus tõestab pigem vastupidist. Nagu sedagi, et meie probleem pole paljude omavalitsuste väiksus, vaid ka ühe omavalitsuse liigne suurus. Ka halvad inimsuhted ja mõne ametniku ebakompetentsus ei ole põhjuslikus seoses omavalitsusüksuse suurusega. Kui probleem on pigem spetsialistide vähesus, siis pole liitumisest loota võimalust vähem töötajaid palgata. Paar töökohta oleks ehk võimalik piirkonnas kokku hoida, ent tegelikult oodatakse töökohtade ja maksutulu juurdeloomist, mitte nende kahandamist.
Seal, kus kohalik elanikkond näeb liitumises tulu, kus naabervallad ajaloolisel, kultuurilisel või muul põhjusel moodustavadki ühtselt toimiva piirkonna, peavadki omavalitsused liituma. Kui takistab mõne liituja suur võlg või mahajäämus, võiks keskvalitsus tulla appi ning katta need kulud riigieelarvest või Euroopa Liidu fondidest. Vajalikku liitumist on võimalik ka praegu teha valitsuse otsusega. Üleriigilist suurt reformi pole selleks tarvis. Ette teada kasutegurita sundliitmiseks kavandatud rahaga oleks targem teha korda mõni kohalik tee.
Üsna levinud arvamuse järgi tuleks omavalitsuste «kohale» tekitada uus valitsemise tasand, et kohalikul kogukonnal säiliks iseotsustusõigus kohalikes küsimustes, kuid kulukamad ülesanded ja keerulisemad administratiivsed toimingud oleks viidud mingisugusele regionaalsele tasandile.
Paraku pole uue juhtimistasandi juurdeloomine (näiteks teise tasandi omavalitsus) nii väikeses riigis mõistlik. Maainimesele sellest kasu poleks, välja arvatud ehk mõned lisanduvad ametnikukohad – neile, kes need kohad endale saavad. Veelgi enam, iga ülesande korraldamiseks mõistlik piirkond on erinev. Näiteks sotsiaaltöötaja peab olema inimesele lähedal, et ta tunneks kogukonna muresid ja jaksaks kõiki aidata. Jäätmekorraldust, ühistransporti või järelevalvet on mõistlik organiseerida aga palju suuremal alal.
Häid näiteid just valdkondlikust koostööst Eestis jagub, ent see teadmine pole väga levinud. Kui omavalitsustel lubataks luua ühisasutusi ameti- või hallatava asutuse vormis, laheneksid ka koostöö juriidilised takistused. Enam tuleks soosida ka eraalgatust, suhtlust asumi- ja külaseltsidega, delegeerida avalikke ülesandeid sihtgrupi- või huvipõhistele kodanikuühendustele. Kui näiteks raske puudega laste vanemad organiseerivad üheskoos laste hooldust, et vanemad saaksid tööl käia, peaks just nimelt riik seda algatust toetama. Kodanikuühendused, mille eesmärk on omaenda probleemide parim lahendamine, on enamasti palju kuluefektiivsemad kui haldusaparaat, kus oluline osa rahast ei kulu mitte teenusele ehk tööle endale, vaid administreerimisele.
Üha suurema tõenäosusega on inimeste igapäevaelu seotud mitme kohaliku omavalitsusega. Olukorda, kus elukoht (või elukohad), töökoht (töökohad), laste kool ja huviringid ning teised regulaarse liikumise sihtkohad asuvad ühe omavalitsuse või isegi riigi piires, pole inimeste muutunud vajadusi, soove ja harjumusi arvestades võimalik saavutada. Vabas ühiskonnas kindlasti mitte, kui väga ka ei sooviks üleilmseid trende Eestis tagurpidi pöörata.
Eestile sobiv omavalitsuste ülesannete maht ja rahastamissüsteem peaks arvestama erinevusi nende sotsiaalses, demograafilises ja majanduslikus olukorras ning inimeste suurenevat liikumist. Uus Lääne-Saare vald ja Tartu linn jäävadki erinema. See on loomulik. Mõtteviis, mille järgi maaelu peab olema samasugune nagu linnaelu, kuulub ühte teise aega. Maaelu korrashoiu mured ja inimeste vajadused on linnas ja maal mõnevõrra erinevad.
Ideaalis võiks küsida nii: milline oleks ülesannete ja raha jaotus keskvalitsuse, kohaliku omavalitsuse, kodanikuühenduste ja eraalgatuse vahel, kui tuleks kohalik ja riigihaldus praegust olukorda ja tänapäeva võimalusi arvestades nullist üles ehitada? On töid, mille puhul annab hea tulemuse kohalik iseseisev kogukond. Need ongi tegelikud kohaliku elu küsimused ja nende lahendamisel tuleks soosida leidlikkust, paindlikkust ja kodanikualgatust.
Samal ajal on ülesandeid, mille lahendamine on otstarbekas korraldada riigihalduse raames üle riigi või regiooniti. Need on riigielu küsimused, teenused, mis peavad kõigile elanikele olema universaalselt tagatud, olenemata asukohast või varalisest seisust. Näiteks arstiabi, kooliharidus, pääste ja politsei. Muide, omavalitsusüksustele saab anda täitmiseks ka riigi ülesandeid. Kui tunnistame mõne ülesande olemuselt riiklikuks, ei tähenda, et omavalitsus ei võiks seda soovi ja võimekuse juures ise organiseerida. Ja raha liigub koos ülesandega.
Ülesannete jaotuse ja parima rahastamissüsteemi väljatöötamisel tuleb arvestada, et siseministeeriumis arutatavast regionaalhalduse spetsiifikast palju tähtsamad on need sammud, mida tehakse valdkonnaministeeriumites. Need, mida sotsiaalministeerium võtab ette perearstide süsteemi reformimisel või haigekassa haiglate rahastamisel, haridus- ja teadusministeerium koolivõrgu kohendamisel, kultuuriministeerium piirkondlike muuseumite haldamisel, või ka need, kuhu paigutatakse päästeameti või politsei regionaalsed üksused. Just nende otsustega tehaksegi regionaalpoliitikat ja täidetakse omavalitsusreform tegeliku sisuga. Sellised sammud peavad olema omavahel kooskõlas.
Eestile sobivasse omavalitsuskorraldusse peaksid mahtuma erisused ja paindlikkus. Mis oleks, kui hakkakski õige lähtuma põhimõttest, et omavalitsus pole riigi käepikendus, vaid kohalikult asjade ise otsustamine ja vastutamine? Riik tehku julgelt ja selgelt oma otsused ning linnad-vallad omad. Vallapiiridega tegelemist võib ju nautida, ent see ei too juurde ei inimesi ega rikkust. Energiat on aga mõtet kulutada sellistele reformidele, mille tulemusel rahva elu paremaks muutub.
Riigi ja kohaliku võimu ülesannete jaotus on üks Eesti viiest «Riigipidamise kava» valdkonnast. Kava avalikustati 3. detsembril ning on täismahus kättesaadav veebilehelt www.kogu.ee
3 mõtet
Ülesannete jaotuse ja parima rahastamis-süsteemi väljatöötamisel tuleb arvestada, et siseministeeriumi regionaalhalduse spetsiifikast palju tähtsamad on sammud, mida sotsiaalministeerium võtab ette perearstide süsteemi reformimisel, haridus- ja teadusministeerium koolivõrgu kohendamisel jne. Just nende otsustega tehaksegi regionaalpoliitikat ja täidetakse omavalitsusreform tegeliku sisuga. Sellised sammud peavad olema omavahel kooskõlas.
Iga ülesande korraldamiseks mõistlik piirkond on erinev. Näiteks sotsiaaltöötaja peab olema inimesele lähedal, et ta tunneks kogukonna muresid ja jaksaks kõiki aidata. Jäätmekorraldust, ühistransporti või järelevalvet on mõistlik organiseerida aga palju suuremal alal.
Kodanikuühendused, mille eesmärk on omaenda probleemide parim lahendamine, on enamasti palju kuluefektiivsemad kui haldusaparaat, kus oluline osa rahast ei kulu mitte teenusele ehk tööle endale, vaid administreerimisele.