„Mina isiklikult olen väga huvitatud sellest, et keskkond, mis mind vanas eas ümbritseb, eeldab, et olen arenemis- ja panustamisvõimeline. Just praegu saab iga inimene, kes samamoodi mõtleb, lükata käima mitu tegelikku muutust Eestis,” kirjutab rahvaalgatuse saateks Tiina Tambaum, Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur ja haridusteaduste instituudi haridusgerontoloogia lektor.
Nagu noorsootöö, vajab Eestis valdkonna väljaaredamist ka seenioritöö, ütleb Tambaum. „Inimesed, kes praegu korraldavad vanemate inimeste ühiskonda panustamise algatusi ja vabatahtlikku tööd ning pakuvad vanemaealistele arenemisvõimalusi, pole saanud selleks erialast väljaõpet. Aktiivsena vananemise põhimõtete elluviimine on Eestis juhuslik. Eestvedajad on entusiastid, kes teevad tööd iseõppijatena.”
Riigis, kus elukestva õppe statistika piirdub 65. eluaastaga, pole ilmselgelt omaks võetud tõsiasja, et inimeste eluiga on pikenud ning tööturul ja üldse ühiskondlikult aktiivsena tuleb püsida märksa kauem. Nüüd on rahvaalgatus alustanud tuhande allkirja kogumist, et ka seadusandjad asjakohased paragrahvid üle vaataksid.
„Vanemaealiste tegevus on ühiskonna nooremate liikmete jaoks allikas, mille alusel luuakse ja kinnistatakse stereotüüpe kõikide vanemate inimeste kohta. Kui stereotüüp on negatiivne, käivituvad kaitsemehhanismid, mis takistavad arvajat iseenda vananemiseks valmistumise kohta otsuseid tegemast,” nendib Tambaum Euroopa täiskasvanuhariduse veebikeskkonnas EPALE (vt ttps://ec.europa.eu/epale/et/blog).
Rahvaalgatuse veebis ootab toetusallkirju ettepanek arendada välja seenioritöö elukutse. On aeg luua noorsootöö seaduse kõrvale seenioritöö seadus, ütlevad ettevõtmise algatajad. Kõik ettepanekud, mis on rahvaalgatuse veebis saanud kokku tuhat allkirja, liiguvad riigikogu päevakorda. Kokku on rahvaalgatuse veebis üleval 25 põhjendatud ideed. Sealhulgas ettepanek, et tööandjad võimaldaksid töötajate osavõttu pensionieelikute kursusest.
Ma saan vanaks, kui hirmus!
„Inimesed ei saa koolis teadmisi normaalse vananemise muutustest ning pensioniea lähenedes puuduvad neil usaldusväärsed teadmised ees ootavatest rollimuutustest ja isikliku vastutuse osast selles. Teadliku vananemise kvaliteet sõltub sellest, kuidas on inimesel vedanud eeskujudega – kui targalt on vananenud tema vanemad, kolleegid ja tuttavad. Aga ka nemad on olnud iseõppijad,” nendib Tambaum.
Rahvaalgatuse kolmas ettepanek on eriti lihtne. Nii nagu saavad lapsevanemad tulumaksusoodustust summadele, mis on kulutatud laste teatud liiki huvihariduseks, võiks täiskasvanud laps saada samasugust maksusoodustust oma vanemate koolituskulude puhul. Nii annaks riik selge sõnumi, et vanemas eas õppimist peetakse ühiskonnas tähtsaks ja vajalikuks.
„Täiskasvanu ei pea õppimiseks kooli minema. Suurem hulk teadmisi tekib tegevuse käigus, kogetut teadlikult mõtestades. Eestis puudub riiklik strateegia ja tugisüsteem vanemaealiste vabatahtliku tegevuse koordineerimiseks ja nagu elu on näidanud, iseenesest see ei teki,” nendib Tambaum.