Riik peaks pakkuma praegu tööturul diskrimineeritud pensionäridele suuremat paindlikkust ja võimalusi töötada. Samas võib pensionireformis kavandatud paindlik pensioniiga viia pensionärid veel suuremasse vaesusse kui praegu, leiti “Suud puhtaks” pensioniteemalises arutelus. Säutse toimetas Eesti Koostöö Kogu Pension2050 programmi juhtinud Liisi Uder.
Saate avalõigus rääkis CV.ee turundus- ja kommunikatsioonijuht Rain Resmeldt Uusen eksperimendist, kus proovis “elada pensionärina” ehk saada hakkama 480 euroga kuus.
Ta arvas enne eksperimenti, et on suhteliselt mõistlik raha kulutaja, aga esimese nädala lõpuks jäi peale arvete maksmist alles 21 eurot. Uuseni sõnul kulub väga suur osa tema rahast sotsialiseerumisele, väljas käimisele, inimestega suhtlemisele, millest ta pidi loobuma. Samas ei suutnud ta loobuda pahedest, näiteks suitsetamisest.
Valitsus on avalikule arutelule toonud pensionireformi eelnõu, mis pakub välja mitu olulist muudatust. Esimene sammas plaanitakse muuta solidaarsemaks ehk pannakse sõltuma sissetuleku asemel tööstaažist.
TLÜ Eesti demograafia keskuse vanemteadur Lauri Leppik rääkis, et Eesti torkab teiste Euroopa riikidega võrreldes silma selle poolest, et meie keskmise pensioni suhe palka on suhteliselt madal: keskmine pension on umbes 410 eurot, mis on oluliselt madalam kui suhteline vaesuspiir. “Neis riikides, kus pensionitase on kõrgem, on võimalik ka pensione rohkem palga järgi diferentseerida nii, et see alumine ots ei kukuks süvavaesusse,” sõnas ta.
Reformierakondlane Jürgen Ligi ütles, et esimese samba plaanid ajavad teda “tõsiselt tigedaks”. “Kui me ei arvesta, et süsteem peab olema stimuleeriv maksu maksma, rohkem teenima, loomulikult paremat haridust, siis nii tulumaks, uued ravikindlustuse plaanid kui ka pensionikindlustuse plaanid kombinatsioonis vähendavad tegelikult praeguse süsteemi juures kõik stiimulit maksu maksta,” ütles ta, ning lisas, et see vähendab kokkuvõttes meie pensione igal juhul.
Tööstaaži soovitakse sissetuleku asemel võtta arvesse seepärast, et vähendada pisut sissetulekute erinevuse tõttu teise sambaga niigi tekkivat pensionilõhet. “See on selline alistumise strateegia, et kui me loobume edasipüüdlikkusest üldiselt ka pensionisüsteemis… Neli korda pensioni erinevus ei ole tegelikult suur, Soomes on see kindlasti palju suurem,” arutles Ligi edasi.
Saatejuht Urmas Vaino segas vahele: “Ma jäin arvutama – 400 või 1600?” “Jah, väga suur vahe on,” tõdes Ligi, “aga kui mõelda, kui palju erinevad palgad, siis see ongi ühiskonna reaalsus. Minu arvamus on, et süvavaesusse jäävad pensionärid vajavad eraldi mehhanismi, aga esimesest sambast stiimuli ära võtmist ei asenda teine sammas,” jäi Ligi kindlaks, nimetades teist sammast liiga segaseks ja arusaamatuks.
Pensionireformi teise plaani järgi seotakse pensioniiga keskmise eluea muutusega.
See tähendab, et kui me praegu läheme üle 65-aastasele pensionieale, siis alates 2027 seome me pensionile minekule ea arvestuse sellega, milline on tol ajal oodatav eluiga. Inimene saab oma pensioniea teada kaks aastat enne pensionile minekut ning seda arvestatakse eelneva viie aasta põhjal.
Saatekülalised rõhutasid, et oodatava eluea pikenemine ei pruugi tähendada rohkem tervena elatud eluaastaid, mis laseksid ka päriselt üha kõrgemas eas tööd teha. Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse vastas aga, et praegu on pensioniikka jõudnud inimestel jäänud tervena elada veel keskmiselt 18 aastat ning terviseprobleemideta viis-kuus aastat — see arv on ka ajas kasvav.
Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika peaspetsialist Tõnu Lillelaid selgitas lisaks, et oodatav eluiga on võib-olla ainus indikaator, mis on reaalselt mõõdetav, põhineb tegelikul statistikal ja peegeldab päriselt inimeste kauem elamist ja tervena olemist. “Tervelt elatav eluiga on puhtalt küsitlusinfo ehk inimesed peavad ise ütlema, vastama subjektiivse hinnangu põhjal, kui terve ma mingil hetkel olen, ja selle põhjal pannkse kokku number. Kui vaadata statistikat, siis on näha, et erinevates riikides see üldsegi ei korreleeru näiteks oodatava elueaga, see kõigub väga palju, see on puhtalt subjektiivne info.”
Reformi kolmanda osana muudetakse pensionile minekut paindlikumaks.
See tähendab, et inimestel on võimalik minna pensionile kuni viis aastat enne oma pensioniiga, olenevalt sellest, kui palju nad on töötanud. Viis aastat varem minemiseks peab olema tööstaaži vähemalt 40 aastat.
Lauri Leppik ütles, et on plaani suhtes üldiselt optimistlilkult meelestatud, kuid seal on mõned konksud: “Täna jääb keskmine pension allapoole suhtelist vaesuspiiri ja nagu Rait Kuuse sellele ka vihjas, siis ega meil ei ole väga suurt lootust, et keskmise pensioni suhe vaesuspiiri tulevikus ka muutuks. Sellel paindlikkusel on oma hind: need inimesed, kes lähevad varem pensionile, saavad ka väiksemat pensioni. Ja kui see keskmine pension 40 aasta töötamise juures jääb täna allapoole suhtelist vaesuspiiri, siis see inimene, kes valib varasema pensioni, langeb veel kaugemale sellest vaesuspiirist.”
Laste saamisele suurem osa pensionis?
Ettevõtja Kristjan Järvan kirjutas koos Raul Eametsa möödunud nädalal arvamusloo Postimehes. Sealsete arvutuste põhjal tõdes ta ka saates, et tööl käidud aastad on laste saamise kõrval riigile marginaalse majandusliku kasuga.
Praegu sündiv laps toob aastaks 2060 Eestile üle miljoni euro. Selleks, et lasteta inimene võiks samaväärselt tulu tuua, peaks ta praegu tööle minema ja teenima tuhat eurot kuus 42 aastat järjest ja saama iga aasta 4,3% palgatõusu. Kahe lapse puhul peaks palk olema 2000 eurot ja kolme lapse puhul 3000.
Praeguses süsteemis ei arvestata Järvani hinnangul, et lapsed peavad meie tulevikku üleval: pensionis on küll komponent, mis võtab lapsi arvesse, aga see on marginaalne. Lisaks jäävad palgatõusu kõrval pensionärid järjest enam suhtelisse vaesusse.
SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juht Indrek Holst pakkus, et ehk võiks pensionireformi käigus tõsta palga osa esimesest sambast välja, aga tuua jõulisemalt sisse laste osa, kuna see võiks kaudselt soodustada ka sündimust: “Ma olen absoluutselt nõus, et see pole mingi võluravim sündimuseks, aga see oleks üks klots terves seinas, mis annab kindlustunde lastevanematele, et kui ma panustan laste kasvatamisele, siis ma ei jää tulevikus hätta.”
Tuleva juhatuse liige Tõnu Pekk leidis seevastu, et pensionisüsteemile pannakse liiga palju lootusi ja kohustusi. Tema sõnul saab pensionisüsteemil olla vaid üks eesmärk: kuidas töö ajal kõrvale pandud raha eest saada võimalikult hea elu tulevikus. “See saab olla ainus eesmärk pensionisüsteemil, mitte perepoliitika lahendamine, mitte tööturu poliitika lahendamine, ka mitte maksuameti töö ära tegemine.”