Eelmisel nädalal saatis sotsiaalministeerium esimesele kooskõlastusringile pensionikindlustuse seaduse jm seaduste muutmise seaduse ettepanekud. Juba eelmises valitsuses kokku lepitud ning selle valitsuse jooksul vormistatud muudatuste eesmärgiks on, et pensionid arvestaksid rohkem rahvastikumuutustega, oleksid solidaarsemad ja paindlikumad.
On märkimisväärne, et kaks nii erinevat valitsust on toetanud pensionireformi samu põhimõtteid. Selle põhjuseks saab olla ainult riigimehelik arusaam, et muudatusi tegemata pole võimalik pensionisüsteemi tasakaalus hoida. Tasakaalust väljas pensionisüsteem pole hea kellelegi. Viimastel aastatel, kui pensionisüsteem on tasakaalust väljas, s.t pensionikuludeks läheb suurem summa kui selleks laekub sotsiaalmaksust (nt 2017. a kulub pensionideks u 350 miljonit eurot rohkem), on see raha tulnud teiste valdkondade arengu arvelt. 350 miljonit eurot aastas – see on peaaegu sama suur summa, nagu kogu siseministeeriumi valitsemisala eelarve. On tõsi, et sotsiaalmaksust laekuv ei peagi olema piisav, et katta pensionikulud, kuid muudatusi tegemata kasvaksid need kulud üha kiiremini ning peagi kuluks suurem osa riigieelarvest pensionideks, mitte päästjate, kaitseväelaste või politseinike palkadeks või perede toetamiseks. Pension võiks olla nii praegu kui ka tulevikus suurem, kuid seda saab suurendada vaid teiste valdkondade arengu arvelt.
Esimene muudatus: vanaduspensioniea jätkuv tõus
Vanaduspensioniiga kasvab meil 2026. aastal 65. eluaastani. Hilisemaks ajaks on reformi kohaselt igal aastakäigul erinev vanaduspensioniiga, mis sõltub 65aastase eeldatavast elueast. See tagab, et keskmiselt saavad kõik põlvkonnad pensioni sama pika perioodi (u 18 aasta) jooksul. Ühiskonnas nõuab see veel mõtteviisi muutust, sest eluea pikenemist kujutame ette just pensioniloleku aja pikenemise, mitte produktiivse ea pikenemise võrra.
Miks on vajalik, et pensioniiga kasvaks? Toon näite. Üle 85aastasi naisi elab Eestis praegu u 25 000. See on 8% kõikidest vanaduspensionäridest. Nad on riiklikku pensioni saanud 30 ja enam aastat, sest hakkasid pensioni saama 55aastaselt. Võib oletada, et paljud neist on töötanud lühemat aega, kui olnud pensionil. Kuna eeldatav eluiga kasvab kõikides vanuserühmades, siis muudatusi tegemata saaks üha rohkem inimesi pensioni ebamõistlikult pikka aega.
Teine muudatus: põlvkonnasisene solidaarsus
Plaanitav muudatus, mille järgi edaspidi sõltub pension vähem sissetulekust, mida inimene on aastate jooksul teeninud, ja rohkem sellest, kui kaua on töötatud, tekitab kõige rohkem segadust ja pahameelt. Meenutame, et ka praegu kehtiv süsteem, kus nii esimene kui ka teine sammas sõltuvad suuresti sissetulekust, on olnud rahva kriitikaobjekt. Viimaste suurte pensionimuudatuste ajal paarkümmend aastat tagasi otsustati võrreldes varasemaga muuta just nimelt printsiipi, et pension peab olema võimalikult solidaarne. Alates 1999. aastast sõltub esimene sammas ja kogu riiklik pension suuresti teenitud sissetulekust. Tagantjärele tark olles: ilmselt ei uskunud 1990ndatel keegi, et mõnikümmend aastat hiljem on sissetulekud nii polariseerunud, et see mitte ainult ei mõjuta nende igapäevast toimetulekut, vaid ka pensioni suurust. Tulevikus sõltub esimese samba pension töötatud ajast, mitte sissetulekust.
Esimese samba pension sõltub praegu baasosast (2017. aastal u 162 eurot), staažiosakutest (mida sai koguda kuni 1998. aasta lõpuni) ja kindlustusosakutest (koguneb alates 1999. aastast). Pensioni suuruse arvutamiseks korrutatakse kogutud staaži- ja kindlustusosakud nn aastahindega, mis 2017. aastal on u 5,8 eurot. On selge, et kui ollakse kogunud 50 staažiosakut, on pension oluliselt suurem, kui ollakse kogunud vaid 10. Ühe kindlustusosaku aastas teenib aga terve aasta jooksul keskmist palka teeninud inimene. Kui tema palk on keskmisest väiksem või ta ei tööta täit aastat, siis kogub ta alla ühe kindlustusosaku aastas. Sotsiaalministeeriumi ja rahandusministeeriumi tehtud riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüs aastast 2016 toobki välja, et viie aasta jooksul on 77% inimestest keskmine kindlustusosak alla 1,0 aastas ja näiteks 49% inimestest oli kindlustusosak alla 0,5 aastas. Seega saaks üle kolmveerandi töötajatest ühe tööaasta eest vähem kui 5,8 eurot pensioni. Ja pool neist vaid 2,9 eurot.
Aastate jooksul ongi palju meelehärmi põhjustanud, et inimene on küll terve aasta tööd teinud, kuid pensioni kindlustusosakuna saanud vähem kui ühe osaku. See tundub paljudele ebaõiglane ja paneb nördima. Teised peavad seda aga õiglaseks, sest väikest palka teeninu on panustanud ka süsteemi vähem ning seetõttu polekski tal õigust paremat pensioni saada.
Rahanduslikult peab aga mõtlema veel ühele asjaolule. Nimelt kui pensionisüsteem jääb samaks, kasvavad pensionide erinevused samamoodi, nagu praegu on sissetulekute erinevused. Kui praegu saab 20% kõige kõrgema pensioni saajatest 1,7 korda suuremat pensioni kui sama hulk väiksema pensioni saajaid, siis juba mõnekümne aasta pärast on see vahe neljakordne. Ka see võib olla vastuvõetav, kui me ei mõtleks väikese pensioni saajate toimetulekule. Sellise süsteemi korral saab väga suur hulk pensionäre pensioni edaspidi praeguses vääringus 200–300 eurot. Praegu on keskmine pension u 400 eurot. Kui pension on väga väike, ei taga see toimetulekut ning riik peab muud moodi aitama, näiteks maksma toimetulekutoetust ehk siis riik peab leidma veel raha pensionivaesuse leevendamiseks, mis tähendab, et senise korra jätkumine läheb ühiskonnale kallimaks maksma. Abita neid inimesi jätta ei saa, kuid täiendavate toetuste administreerimine teeb toetamise kulukamaks ning igatpidi mõistlik on, et riiklik toetus saadaks ühe süsteemi sees.
Plaanitava muudatusega saavutatakse, et rikkamate ja vaesemate pensionäride sissetulekute vahe ei kasva väga suureks. Kindlasti on võimalik näha nii praegust kui ka tulevast süsteemi ebaõiglasena, kuid pensionikindlustuse seaduse kohaselt on riiklik pension vanaduses solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis. Usun, et ka süsteemile hinnangut andes tuleb lähtuda sellest eesmärgist.
Kolmas muudatus: kogume ise juurde
On paradoksaalne, et plaanitava muudatusega suureneb pensionisüsteemis samaaegselt nii solidaarsus kui ka isiklik vastutus oma vanaduspõlve eest. See teeb muudatuse eriti kütkestavaks. Kui esimese samba pension muutub solidaarsemaks nii põlvkonna sees kui ka põlvkondade vahel (sest pensioni makstakse keskmiselt sama pika perioodi eest), siis kuidas kasvab isiklik vastutus?
Kui erinevused pensionide suuruse vahel jäävad väiksemaks ning sissetulekutest jääb sõltuma vaid teise samba pension, „kaotavad“ kõrgemat palka saanud pensionile jäädes oma igakuises sissetulekus enam. See omakorda tähendab, et just nemad peaksid tööelu ajal nägema rohkem vaeva säilitamaks oma senist elustandardit. Riik teeb säästmise lihtsamaks ühele eagrupile, kellel teise samba pensioni kogumine ei ole olnud kohutuslik, kuid pärast muudatusi saavad need, 1970. aastal ja hiljem sündinud, kes ei ole teise sambaga liitunud, seda taas teha.
Neljas muudatus: lähen pensionile, millal tahan
Uue korra kohaselt tekib igale aastakäigule oma tasakaalupunkt, mida loetakse ametlikuks vanaduspensionieaks, aga uude süsteemi on lisatud rohkem paindlikkust. Esiteks on võimalik minna pensionile kuni viis aastat varem või lükata pensioni saamist edasi nii kaua, kui soovi on. Teisest küljest on võimalik pensioni (ka enne tasakaalupunkti jõudmist) välja võtta osaliselt. Piltlikult väljendudes: igaühele on välja arvutatud pensioni kogusumma, mida tal oleks õigus saada, kui ta elaks täpselt oma aastakäigu oodatava eluea jagu. Aga ta ise otsustab, missuguse perioodi jooksul selle ära kasutab. See tähendab, et mida varem pensionile minna, seda väiksem on igakuine pension, ning mida hiljem minna, seda suurem. See annab suurepärase võimaluse kujundada oma karjääri ja vanaduspõlve – kui vaid inimesed tahaksid ja oskaksid neid võimalusi mõista. Süsteemi kõige suurem vaenlane on „parem varblane peos kui tuvi katusel“ mentaliteet ehk endiselt väga levinud mõtteviis, et parem võtan võimalikult vara välja selle pisikesegi pensioni, sest nagunii suren kohe ära. Nagu öeldud, elavad vanaduspensionieani elanud inimesed keskmiselt veel u 18 aastat.
Muudetava pensionisüsteemi eesmärgid saab täita ainult riigi ennetava tööga. Rahvale tuleb uut süsteemi selgitada ja aidata otsustada, milline on parim lahendus pensioni kasutamiseks. Pensionisüsteemi muudatusi peab teadlikult juhtima. Ükski selgitus elanikkonnale ei saa olla liigne.
Kui süsteemi muudatusi ei juhita, võib hea algatus lörri minna. Eestis on pensioniiga tõusnud enam kui 20 aasta jooksul. Ometi näitavad uuringud, et keskmiselt saadakse oma esimene pension ikkagi enne vanaduspensioniiga. See tähendab, et ainult pensioniea tõstmisest ei piisa, et töötataks kauem. Seetõttu ongi planeeritava pensionireformi kõige suurem murekoht, et jõuga kauem töötama ei saa sundida. Selleks peavad olema muud mehhanismid.
Eesti Koostöö Kogus uut eakuse visiooni kujundades tõime välja valdkonnad, mida tuleb arendada, selleks et plaanitav pensionisüsteem tööle hakkaks. Praegu minnakse varakult pensionile kehva tervise ja ajakohaste oskuste puudumise tõttu. Novembris Eestist külastanud tervisliku vananemise professor Rudi Westendorp rõhutas oma visiidi käigus mitu korda, et suur osa tööturult lahkunutest sooviks 70aastaselt tööle naasta. Kui on jõudu ja oskusi, mida tööturul pakkuda, siis valdav osa inimesi tahab töötada. Üha pikenev eluiga koos pensionisüsteemi paindlikkusega annavad selleks hea võimaluse.