Juhan Kivirähk, sotsioloog

ERR

Selle nädala sisepoliitiliseks tippsündmuseks on kahtlemata rahvakogu nime kandva veebikeskkonna käivitumine.

Kodanikuinitsiatiivi käigus loodud ja Eesti Koostöö Kogu toetusel tegutseva portaali kaudu on kõigil soovijail võimalik teha oma ettepanekuid Eesti demokraatia uuendamiseks. Rahvakogu veebileht on juba leidnud üsna aktiivset kasutamist. Samas on avalikkuses selle kohta esitatud ka palju skeptilisi arvamusi ja kriitikat.

Mõned skeptikud viitavad varasemate sarnaste ettevõtmiste läbikukkumisele. Tõepoolest, 2001. aastal Mart Laari valitsuse poolt käivitatud keskkond Täna Otsustan Mina ehk TOM hääbus paari aastaga. TOM-i järeltulijaks sai 2008. aastal loodud osalusveeb osale.ee, mille saatus pole olnud parem: sinna tehtud ettepanekuid ignoreeritakse ja kui neile vastataksegi, siis enamasti formaalselt.

Ega garanteerida ei saa ju ka rahvakogu edu, kuid varasematest üritustest erineb rahvakogu selle poolest, et tal on konkreetne fookus.

Jaanuari lõpuni saab veebilehel või ka kirja teel esitada ettepanekuid viie valdkonna kohta. Need on valimissüsteem, erakondade töö korraldamine, erakondade rahastamise aususe ja kontrollitavuse tagamine, kodanike võimalus osaleda poliitika kujundamises valimistevahelisel ajal ning avaliku sektori ametikohtade parteistamise peatamine.

Tõsi, on veel ka kuues rubriik – varia, mis vast kõige enam sarnaneb TOM-i ja osale.ee-ga: sinna saab teha ettepanekuid igal suvalisel teemal. Kuid mida hakata peale näiteks ettepanekutega legaliseerida Piirissaarel kanepikasvatus või keelata alkoholi müük riigikogus?

Just ettepanekute hajutatus ja kaootilisus ongi andnud võimaluse varasemad katsed kodanikele seadusloomes suuremat sõnaõigust anda välja suretada. Sest kujutagem ette, kui iga sellise “puusalt tulistatud” ettepaneku analüüsiga peaks hakkama tegelema mõni ekspert ning andma põhjendatud hinnangu, miks seda ei ole otstarbekas ellu viia või mis mõjud selle elluviimisega kaasneks. Seevastu oma viies põhivaldkonnas jõuab rahvakogu kindlasti tõsiseltvõetava ettepanekute paketini.

Teine kriitikute grupp leiab, et see kõik on tühi töö ja vaimu närimine, sest rahvakogu kaudu ei saa mingeid enneolematuid ettepanekuid esile tullagi – kõik mõistlikud variandid on juba ammuilma laual ja need oleks vaja vaid ellu viia.

Olen ka ise arvamusel, et peamised valikud leiab meile juba teadaolevate hulgast – muuhulgas sõnastasid palju kaalumistväärivat 2009. aastal toimunud “Minu Eesti” mõttetalgud.

On aga põhimõtteline vahe, mis allikast lõpuks välja-sõelutud koondettepanekud tulevad. Rahvakogu on keskkond, mis tagab, et ettepanekud on avalikkuse laial osalusel läbi arutatud ja heaks kiidetud, mitte paika pandud parteifraktsioonide omavaheliste poliitiliste kokkulepetena. Mis muidugi ei tähenda, et poliitikute ettepanekud arutelu alt kõrvale peaksid jääma. Nende osalemine on kindlasti teretulnud.

Kolmas grupp etteheiteid kuulub ökonoomia valda – milleks sellisele tühjale vahukeerutamisele üldse raha raisata. Raamatupidajalik arusaam riigi toimimisest leiab, et mida vähem otsustajaid, seda odavam otsuse tegemine riigi jaoks tuleb.

Küllap seepärast ongi riigivõim viimastel aastatel tegutsenud pigem kodanikke otsustamisest kõrvale tõrjudes, kui neid kaasates – sest demokraatlikud protseduurid toovad paratamatult kaasa kulusid. Selline arusaam on lühinägelik ja demokraatiavaenulik: tõenäoliselt lähevad just need otsused, mis ei ole piisavalt läbi mõeldud ja läbi arutatud ega arvesta huvigruppidega, keda otsus vahetult puudutab, pikas perspektiivis hoopis kulukamateks.

Neljas tüüp kriitikanooli tuleb aga nende poolt, kes leiavad, et rahvakogu näitab valitsuse ja riigikogu suhtes üles liiga suurt aupaklikkust. Delfi teisipäevane juhtkiri näiteks nuriseb, et rahvakogu on taandatud riigikogu sekretariaadi staatusesse: kogutakse kokku toormaterjal, analüüsitakse seda ja antakse siis kandikul tegelike otsustajate kätte.

Küsiksin, et mis selles siis halba on? Rahvakogu ellukutsumise eesmärk oligi ju panna riigivõim ja kodanikud ühiselt tegutsema, mitte aga ühtesid teistele vastandada või poliitikud otsustamise juurest sootuks kõrvale tõrjuda.

On kahju, et meie poliitiline ladvik vaikis seitsme aasta eest surnuks sotsiaalteadlaste fundamentaalse töö – riikliku arengustrateegia “Säästev Eesti 21” – mille rakendusosas sisaldus terve hulk kasulikke ettepanekuid poliitilise otsustamiskultuuri parandamiseks.

Nimelt soovitas strateegia käivitada Rahvusliku Arenguvõrgustiku, kuhu kuuluksid nii riigiasutuste, erasektori, kodanikuühenduste, erakondade kui ka ülikoolide esindajad. Sellisest arenguvõrgustikust oleks pidanud ideaalis kujunema Eesti arengu ajutrust, kus kõik huvitatud osapooled oleks kutsutud arengu kavandamises osalema.

“Säästev Eesti” rääkis küll laiemalt riigi arengustrateegiatest, kuid põhimõtteliselt võiks sarnasel võrgustikupõhimõttel toimuda ka muude riigi jaoks oluliste otsuste ettevalmistamine – umbes nii nagu näeme praegu rahvakogu veebikeskkonnas.
Tasuks meenutada, et alanud aasta on Euroopa Liidus kuulutatud kodaniku aastaks.

Teame, et kodanike kriitiline nõudlikkus on tõusnud kõikjal Euroopas. Euroala võlakriis on pannud inimesi rohkem kõnelema pädevuste jagunemisest Brüsseli ja liikmesriikide vahel ja ka kodanike endi rollist EL toimimises. Sellega seoses tekib paratamatult küsimus, kuidas kodanikud saaksid ELi tasemel tehtavaid otsuseid paremini kontrollida ja nende tegemises kaasa rääkida.

Miks ei võiks rahvakogu veebikeskkonnast saada Euroopa kodaniku aasta musternäidis – nii nagu selleks seni on olnud Eesti riigi raamatupidamine.

Artikkel ERR veebilehel.