Õhtuleht, juhtkiri
Rahvakogu arutelupäeva võib üldjoontes kordaläinuks pidada, kuid kas sellest kõigest ka midagi kasu oli, saame teada üsna varsti.
Vandenõuteoreetikud peavad Rahvakogu opositsiooni kontrollimise mehhanismiks ja millekski, millega rahulolematul rahval auru välja lasta. Rahvakogu apologeedid, vastupidi, räägivad vaimustunult tõelisest rahva tahte väljendajast ja Eesti demokraatia tõusmisest uuele tasemele.
Rahulolematud nurisevad, et valim ei ole esinduslik, sest kohale tuli vähem rahvast kui vaja ja paljud olid nii-öelda asendusliikmed, kes ei läinud juhusliku valimi alla. Lisaks manipuleerinud lauajuhid kohaletulnutega, sealt ka sellised tulemused. Käsi südamel – lauajuhtide diskreetsus väärib eraldi tunnustust. Kes selles ikka veel kahtleb, võib ERRi veebist terve seitsmetunnise arutelupäeva salvestise üle vaadata.
Et kohal oli ligi 200 inimest vähem kui adekvaatse valimi tarbeks vaja, Rahvakogule tõsiseltvõetavust ei lisa. Ent jäägem nüüd ikka jalgadega maa peale, ega Rahvakogu pretendeerigi parlamendiga konkureerima, seega ei tasu siin ka erilist legitiimsust taga otsida. Rahvakogu on lihtsalt üks instrument Eesti demokraatia tööriistakohvris, üks õis tervest suurest buketist, kui soovite. Nii saab testida rahva pakutud ideid rahva enda peal ja edastada need igati seaduslikult riigikogule arutamiseks. Sest muudmoodi kui Rahvakogu kaudu ei ole koalitsioonile mittemeeldivatel ideedel üldse erilist võimalust Toompeale jõuda. Iseasi, kui radikaalsed need ettepanekud läbi protsessi arutelupäevale jõudnult enam olid.
Hoopis enam sellest, kui palju esindajaid Rahvakogul kohal oli, väärib tähelepanu presidendi retoorika lauluväljakul läbi hääletatud ettepanekuid homme riigikogu õiguskomisjonile üle andes. Oleme optimistid ja ennustame, et enne kohalikke valimisi ei julge koalitsioon Rahvakogu esildistele vett peale tõmmata. Vähemalt mitte kõigile.