Mari-Liis Jakobson, TLÜ üldpolitoloogia lektor
ERR
Rahvakogu ei saa pidada otsedemokraatia triumfiks, kuid see näitas, et teatud eeldused sügavama demokraatia tekkeks on Eestis olemas, kirjutab Tallinna ülikooli lektor Mari-Liis Jakobson.
Alustuseks üks anekdoot.
Uurivad neli teadlast – sotsioloog, politoloog, õigusteadlane ja keemik – rahvakogu. Sotsioloog: “Oi, nii tore üritus, peaaegu nagu avaliku arvamuse küsitlus! Nüüd saavad poliitikud teada, mida rahvas tegelikult tahab!”
Õigusteadlane: “Häh, mis tahe! Täiesti tühi tegemine. Seaduses pole kuskil ette nähtud, et see arvamus ka midagi loeks.”
Politoloog: “Noo-noo, meil on ikka demokraatia. Poliitilist sisendit võib rahvas anda mistahes kujul. Mis pole keelatud, on lubatud.”
Keemik: “Mitu grammi ma seda sisendit panen siis?”
Rahvakogu järgseid hinnanguid on süüdistatud liigses optimismis ja naiivsuses. Ilmselt on samaga patustanud ka siinkirjutaja, kes üritusel vabatahtlikuna käinult sai jagada kohapeal tekkinud furoori. Ja oli ka põhjust – korda läks väga lühikese planeerimisajaga väga mastaapne üritus.
Sellele, et see Eesti otsedemokraatia triumf oli, ma alla ei kirjutaks. (Polnud see ju ka puhtakujuline otsedemokraatlik menetlus.) Pigem näitaks see korraldajate ehk kolmanda sektori eliidi tegevussuutlikkust. Tõsi, protsentuaalselt ei jäänud üritusest osavõtt alla aktiivsusele valimistel. Aga 185 rahvakogule palutut ja tulla lubanut jättis ju siiski tulemata! Tekib küsimus, kas ei peetud seda võimalust piisavalt vääriliseks, või kardeti hoopis vastutust.
Iseenesest olekski põnev, kui korraldajad lisaks muule infole ka mittetulijate põhjendused kaardistaks. See annaks vaate rahvakogu edule ja vajakajäämistele hoopis teise nurga alt.
Et rahvakogu oli esimene omataoline üritus Eestis, on skepsis mingil määral ka õigustatud, isegi eluterve suhtumine. Aga ehk saavad mõned eksiarvamused selle tagajärjel ka korrigeeritud.
Esindusdemokraatia ja rahvakogu-kraatia
Üks neist eksiarvamustest kandis anekdoodi õigusteadlasele omast seisukohta, et milleks seda rahvakogu vaja, kui meil on esindusdemokraatia ja rahvakogu tüüpi algatustel mandaati pole.
Aga pole meil seda esindusdemokraatiatki põhiseadusse kirjutatud. On lihtsalt, et kõrgeimat võimu teostab rahvas, valides endale esindajaid riigikokku või osaledes rahvahääletusel. Pange tähele, kõrgeimat võimu. Ega rahvakogu laulukaarest väga palju kõrgemale vast rihtinudki, hoopis parem eesmärk on olla madalaim võim, rohujuuretasandi võim.
Selles, et esindusdemokraatia püsima jääb, pole ilmselt kellelgi kahtlust. Pigem on küsimus selles, kas jääb ainult esindusdemokraatia. Eri liiki demokraatlikud menetlused ju üksteist ei välista, vaid täiendavad.
Protseduuriline ja sisuline demokraatia
Eestist pärit poliitikateadlane Kristi Raik on eristanud erinevaid demokraatia sügavusmõõtmeid, ristides kõige õhema või minimaalsema demokraatiakorralduse protseduuriliseks demokraatiaks ning selle sügavama versiooni sisuliseks demokraatiaks. Mõlemas versioonis on olemas sellised aluspõhimõtted nagu regulaarsed, vabad ja ausad valimised rohkem kui ühe poliitilise jõuga. Aga sisulises demokraatias lisanduvad sellele veel näiteks teadlikud ja aktiivsed kodanikud, valitsejate vastutustunne ning demokraatlik poliitiline kultuur.
Niisiis, rahvakogu ei pea vaatama revolutsioonina, vaid pigem just küsima, kas kodanike aktiivsus veab välja ning kas poliitikud peavad seda millekski. Ma julgen seni aset leidnud sündmuste põhjal järeldada, et mõlemas plaanis on need viidanud minimaalsest sügavama demokraatia võimalikkusele.
Säästudemokraatia
Arutleva demokraatia uurija Robert Goodin on nimetanud õhukest protseduurilist demokraatiat omamoodi puhvriks passiivsete ja harimatute kodanikega riigis. Kui kodanikel pole piisavalt huvi või teadmisi, et poliitikas kaasa lüüa, saadakse nende pehmelt öeldes piinlike demokraatia-aktsioonidega ühele poole võimalikult diskreetselt. Nii, et igaüks kirjutab vaikselt kardina taga lahtrisse numbrikese. Ja ülejäänud osas võtavad mängu üle juba need, kellel on teadmisi ja huvi rohkem – ehk poliitikud.
Selline säästudemokraatia. Aga eks säästuversioonides tule teha ka omi järeleandmisi. Nii tuleb ka säästudemokraatias neelata alla see, kui erakonnad panevadki isekeskis paika selle, milliseid huve teostatakse. Või siis tuleks asuda demokraatiat sisulisemaks vormima.
Kokkuvõttes oli rahvakogu seega test, kas me oleme ehk võimelised enamaks kui säästulahenduseks. Ja tundub, et testi läbisid enam-vähem rahuldavalt kõik osapooled. Üritus sai korraldatud ning ilmselt mõistsid ka erakonnad, et seda tüüpi tsiviliseeritud rollis kodanikeühiskond on neile kasulik.
Tõesti, tasuta avaliku arvamuse uuring tuli kätte! Aga kasulikkus ei tähenda ilmtingimata hirmsat manipuleerimist või tasalülitamist. Vaadake metsa alla. Kuidas manipuleerib männiriisikas männiga?
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.