Õhtuleht, Kristiina Tilk
Eile esitletud Eesti inimarengu aruande autorid jõudsid Eesti positsiooni maailmas uurides vastuoluni, millest tuleb välja, et arengukeskkond on hea, aga areng ootustele ei vasta.
“Oleme üles ehitanud arengut toetava keskkonna, samas pole õnnestunud seda veel piisavalt konverteerida siinsete inimeste heaoluks. Meie tervis, rahakott ja eluga rahulolu on endiselt Euroopa kehvemate hulgas,” seisab aruande kokkuvõttes.
President Toomas Hendrik Ilves ütles oma kõnes, et suurim probleem on elanike tervis: “See on tarbitud või ostetud alkoholikogused, laste kasvav ülekaalulisus, täiskasvanutest rääkimata, purjuspäi autojuhtimine.”
Ta leidis, et riigil on üksikisikute käitumist selles osas raske mõjutada ja määrav on just nende endi käitumine. Absoluutselt kuiva seaduse kehtestamine ei töötavat tema hinnangul samuti.
Veel tundis Ilves muret korruptsiooni ja eestlaste madala sallivuse üle. Nii nagu tervise osas ei osanud Ilves ka korruptsiooni puhul sada protsenti toimivat lahendust välja pakkuda. Administratiivne palgatõus ei oleks tema sõnul lahendus, sest Ungari kuue aasta tagune plaan kõigil palka tõsta lõppes suure krahhiga.
Ta imestas selle üle, et sallivuse osas ei ole Eesti näitajad ajaga paranenud, vaid hoopis enam maha jäänud: “Pigem näeme vabakonna tegevusena sallimatust propageerivaid postitusi – see tekitab piinlikkust.”
Töötatakse allpool õpitud oskuste taset
Inimarengu aruande koostaja Mati Heidmetsa sõnul võiks Eesti uueks suureks ülesandeks olla konverteerida siin loodud arengukeskkond tegelikuks heaoluks.
“See, mille eest saame väljastvaatajatelt kiita, võiks jõuda muutusteni, mida ka iga Eesti inimene tunneb ja mille loomisel ta ka tegelikult osaleb,” sõnas Heidmets.
Ta viitas probleemidele, mida peegeldavad statistilised näitajad on Eestis Euroopa Liidu keskmisest kehvemad: oodatav eluiga, tervelt elatud aastad, töö tootlikkus, rikkus ja palgatase, eluga rahulolu, sallivus ning sooline tasakaal.
Peatüki “Inimene ja ühiskond” toimetaja Marju Lauristin leidis, et usaldust avaliku võimu vastu parandaks, kui Eesti võtaks eesmärgiks jõuda Euroopa Liidus turvalisimate riikide hulka.
“Võiksime võtta eesmärgiks, et jõuda Euroopa Liidus turvalisimate riikide hulka. Selleks on tarvis sisuliselt selget tahet, hoolt,” ütles Lauristin.
Tallinna ülikooli politoloog Anu Toots ütleb, et Eestis töötab märkimisväärselt palju inimesi allpool enda õpitud oskuste ja teadmiste taset ning see on üks kahest Eesti hariduse riskikohast. Teiseks riskifaktoriks on, et kõikidel haridustasemetel õpib liiga vähe mehi.
Eesti kõrgharitud inimesed teevad sageli kvalifikatsioonile mittevastavat tööd. Samuti ei tähenda kõrgem haridus samavõrra paremat palka kui teistes maades.
Kas selle peamised põhjused paiknevad majanduse struktuuris või haridussüsteemis, Toots öelda ei julge, küll aga pakub ta välja lahenduse, mis aitaks probleemi tõenäoliselt ületada: “Euroopa Komisjoni poliitikasuunistest võib välja lugeda, et hea lahendus hariduse ja majanduse ebakõlade vähendamiseks usutakse peituvat loovuse ja ettevõtlikkuse õpetamises.”
Meediaekspert, kes värsket inimarengu aruandest esile tõusnud näitajaid analüüsis, leidis, et meie häbilugu on soolise tasakaalu puudumine.
“Ei ole mõtet otsida, et meil naised töötavad seal ja mehed seal – pole mõtet. Kui oleme viimased, siis viimased. Oleme vaeste naiste ja rumalate meeste riik. Ja see ei ole pikalt jätkusuutlik asi,” rääkis Raul Rebane.
Ebasümmeetriline riik
Rebane leidis, et Eesti on tipule lähedale “makro-asjades” ja all neis asjades, mis puudutavad igapäevaelu ning on just kõige olulisemad: palgatase, tervelt elatud aastad, sooline tasakaal.
“Seega on Eestist kujunemas ebasümmeetriline riik. Spordis tähendab see inimest, kes teeb väga vähe harjutusi, treenib ainult suuri lihasgruppe, jättes väikesed lihased unarusse – see aga toob halbu tulemusi. See tähendab, et peab tegelema suurte asemel ka pisikeste asjadega,” selgitas Rebane.
200leheküljeline “Eesti inimarengu aruanne 2012/2013, Eesti maailmas” on peaaegu aasta väldanud uurimistöö, mille autoreiks on ligi 30 Eesti teadlast, nende hulgas Marju Lauristin, Anu Toots, Mati Heidmets, Jüri Sepp, Erik Terk ja Urmas Varblane. Aruannet annab alates 2006. aastast välja sihtasutus Eesti Koostöö Kogu.