Kui „Eesti inimarengu aruande” (EIA) kaasautor, Tartu ülikooli professor Jüri Saar kirjutas kolm aastat tagasi Akadeemias nn kurjadest konstantidest, siis pidas ta silmas Eestit kirjeldavaid üldistusi, mis on küll ebatäpsed või lausa valed, ent mis pideva kordamise tõttu on hakanud elama oma elu ning omandanud seeläbi tavateadvuses tõsiasja kaalu.
Ka EIA puhul saab rääkida seesugusest konstandist, mida arvustajad järjekindlalt kasutavad, sealhulgas ka eelmisel nädalal Sirbis Mikko Lagerspetz („Edetabelite kiirkursus”). Selleks on Gini indeks ehk ühiskonna liikmete tulude jaotuse võrdsust/ebavõrdsust mõõtev näitaja. 10–15 aastat tagasi hakkas Eestis levima seisukoht, et Eesti meenutab oma suure ebavõrdsuse ja suure Gini indeksi poolest pigem Venemaad kui Lääne-Euroopat. Lagerspetzi sõnul on Eesti „üks Euroopa suurima ebavõrdsuse tasemega riike”.
Paratamatu maailmavaatelise laengu tõttu leiab Gini indeks end sageli ideoloogilise, vabaduse ja võrdsuse debati lahinguväljalt, mistõttu tuleb selle näitaja tutvustamisel ja kommenteerimisel olla täpne. Rohmakas üldistus näitab, et maailma kõige kõrgema elukvaliteediga riikides (Põhjamaad, Kanada, Uus-Meremaa) on Gini indeks väike. Mis ei tähenda, et kõigis väikese indeksiga riikides oleks ilmtingimata kõrge elukvaliteet. Samuti ei kaitse suhteliselt väike Gini indeks a priori ühtki riiki majanduslike tagasilöökide ja elukvaliteedi järsu halvenemise eest (Ungari ja Sloveenia). Sotsiaalkulude paisutamine olgu poliitilistel või ideoloogilistel põhjustel ja seekaudu enese lõhkilaenamine võib lõpuks võrdsustamise asemel anda vastupidise tulemuse (Kreeka, Hispaania, Portugal).
Eesti Gini jääb kõigi Euroopa riikide võrdluses keskele, Euroopa Liidu riikide hulgas paigutub Eesti aga keskmisest ebavõrdsema tulujaotusega riikide hulka. Eurostati värskeima (2011) statistika järgi jaotub Eestist (Gini indeks 31,9) ebavõrdsemalt tulu näiteks Bulgaarias, Kreekas, Hispaanias, Lätis, Leedus, Rumeenias, Suurbritannias, Rumeenias ja Portugalis. Eestiga samal pulgal on Itaalia. Euroopa 28 liikmesriigi keskmine näitaja on 30,7 ja eurotsooni liikmesriikide keskmine 30,5. Euroopa tipus on Norra (22,9), Euroopa Liidus Rootsi (24,4). Venemaa vastav näitaja on 40. Järelikult pole korrektne väita, et Eesti on üks Euroopa suurima ebavõrdsuse tasemega riike. Ma ei eita, et Eesti-suguses ühiskonnas võiks tulude jaotus olla võrdsem, ent see on juba maailmavaate ja mitte teaduse küsimus.
Teine nukker, aga sellele vaatamata kuri konstant kinnitab, et Eesti on vaeseim/mahajäänum OECD riik. On muidugi maitseasi, kas maailma 34 igas mõttes kõige kaugemale jõudnud riigi hulka kuulumist eraldi Eesti edu rõhutamiseks esile tõsta või mitte. Ise arvan, et kuhugi kuulumist ei tasu ühel täiskasvanud riigil (ja inimesel) ülemäära rõhutada, ammugi selle kuuluvusega kelkida. Selle repliigi kontekstis näitab aga OECD enda statistika, et tema liikmesriikidest on Eestist per capita vaesemad Tšiili, Ungari, Poola ja Mehhiko.
EIAst on kasu vaid juhul, kui seda tarvitada uue teadmise allika selmet malakana. Pole vaja olla sotsiaalvaldkonna teaduste doktor, et aruande sadadest tabelitest ja graafikutest oma maailmavaatele tuge leida. Tark poliitik, teadlane ja ajakirjanik teeb ära kogu rehkenduse ning mõtleb lahendustele, kuidas muuta Eesti kui elukeskkond üha suuremale hulgale inimestele nii siin kui seal elamis- ja ihaldusväärseks. Sellise suhtumise paratamatuks boonuseks on tõus nii inimarengu kui OECD edetabeleis. Gini indeks võib, aga ei pruugi seejuures muutuda.
Olari Koppel,
Eesti Koostöö Kogu juhataja,
„Eesti inimarengu aruande” väljaandja