Erik Terk, Sirp
Ideoloogiline propaganda à la „Mina olen kõige parem ratsanik kogu Kesk- ja Ida-Euroopas” võib majanduse mõistmist ainult kahjustada.
Majanduse, ühiskonna või poliitika diskussioone jälgides jääb vahel mulje, et osalejad on võtnud liiga tõsiselt omaaegse bestsellerikirjutaja Thomas Friedmani efektitsevat väidet, et maailm on lame. Meid ümbritsevast globaalsest majandusest tulevad kindlad nõuded ning ühiskonnal ja riikidel polevat midagi muud teha kui kohaneda nende väljast tulevate trendide ja nõuetega. Edukas kohanemine saavat olla põhimõtteliselt vaid ühetaoline: hea ärikeskkond, madalad maksud, vähe riiki jne. Kõik sellest üldloogikast tulenev, nii magus kui kibe, tulevat lihtsalt vastu võtta, kui ei taha jääda arengu rataste alla.
Edasi sõltub kõik juba hindajast, tema väärtustest. Ta kas kiidab kapitalismi lõpmatut progressi ja hiilgavaid jõukamakssaamise võimalusi, mis Eestile selle raames avanevad vähemalt siis, kui oleme selle uue maailma loogikaga kaasaminemisel teistest radikaalsemad ja nõus unustama ruttu ära mitte ainult kommunismi vaid ka XX sajandi teise poole vanale Euroopale iseloomulikud „priiküüdiriigi” lõdvad mõnusused. Või siis, teine variant: ollakse õnnetu neoliberaalse ideoloogia laiutamise, ühiskonna sidususe kadumise, rahvuskultuuride lahustumise ja muu selletaolise pärast. Nii unistatakse emigreerumisest näiteks Bhutani, kus ei muretsetavat kogutoodangu indeksi pärast, oluline on inimeste õnne indeksi tõus.
Viimase tosina aasta jooksul on hakanud üha hoogsamalt kasvama teaduskirjandus, kus keskseteks on kapitalismi variatsioonid ja erinevad majandustüübid. See kirjandus on hakanud õõnestama eelkirjeldatud universalistlikku maailmapilti, ükskõik kas siis selle apologeetilises või alarmeerivas versioonis. Lähtutakse arusaamast, et majandussüsteemid kasvavad välja maa sotsiaal-kultuurilisest keskkonnast ja ajaloolisest kogemusest, kujunevad majanduslike, sotsiaalsete, poliitiliste tegurite tihedas koosmõjus. Laiemate geograafiliste piirkondade kaupa, vahel aga isegi riigiti tekivad erinevad majandussüsteemide tüübid, erinevad kapitalismi mudelid. Sõltuvalt foonist reageeritakse ka samadele väljakutsetele eri viisil. Globaliseerumise käigus saab rääkida küll mudelite osade parameetrite lähenemisest, eripära jääb aga siiski püsima. Vähemalt osa kapitalismi eri versioonidest osutub ettenähtavas tulevikus konkurentsivõimeliseks ka puhtmajanduslikus mõttes, neid ei saa tõlgendada kui ideaalse mudeli vähem arenenud või puudustega versioone.
Viimastel aastatel on kapitalismi variatsioonide käsitlust üritatud rakendada ka Kesk- ja Ida-Euroopa puhul ja tulemused pakuvad kaheldamatult huvi ka Eestile. 2012. aastal ilmusid nii Dorothea Bohle ja Bela Greskovitsi raamat „Kapitalismi mitmekesisus Euroopa perifeerias” kui Zenonas Norkuse „Baltilikust Sloveeniast ja aadrialikust Leedust”. Ilmunud on hulk artikleid, kus üks populaarseid keskseid teemasid on Eesti ja Sloveenia kui regiooni kahe kõige erinevama mudeli võrdlus. Muide, ka leedulase raamatus kuulub Eesti „põhitegelaste” hulka. Norkus leiab oma analüüsi tulemusena, et Leedu on läinud oma majandussüsteemi kujundamisel suures osas Eestiga sama teed, aga pole sellest arengumudelist suutnud mitmetel põhjustel sama palju välja võtta kui Eesti. Ta küsib, kas Leedul oleks mudeli valikul olnud alternatiive ja kas ta oleks saanud minna ka Sloveenia teed. Katoliiklikud maad ju mõlemad. Norkuse vastus on, et tõenäoliselt mitte.
Esimesena mainitud raamatu kohta on ilmunud Martin Möldri tutvustus eelmise aasta 6. septembri Sirbis ja talle oponeeriv Kalev Kuke lugu on lugeda tänases. Kuna mõlemad sõnavõtjad keskenduvad oma lugudes eelkõige Eesti arengu edukuse või ebaedukuse küsimusele ja kapitalismi variatsioonide enda käsitlust põhjalikumalt lugejale ei valgusta, siis tuleb edasisest parema arusaamise huvides peatuda põgusalt ka sellel.
Eri mudelid
Variatsioonide kontseptsiooni loojad P. Hall ja D. Soskice alustasid kahe teoreetilise kapitalismitüübi, liberaalse ja koordineeritud turumajanduse eristamisest. Esimese puhul on iseloomulik võimalikult paljude subjektide võimalikult täielikum allutamine tururegulatsioonile: hinnasignaalid, nõudmine, pakkumine jne. Teise tüübi puhul on suur tähtsus ka mitteturuliste mehhanismide kaudu toimuval koordinatsioonil (kokkulepped, kooskõlastused, paktid, põimuv osalus, endale võetud kohustused, traditsioonid ja tavad). Seda nii ettevõtete omavahelistes kui ka ettevõtete ja riigi suhetes. Hiljem on eri autorid lisanud selle skeleti luudele üha enam liha.
Mudeli elementidena on leidnud oma kindla koha erinevused äriorganisatsioonide valitsemises (hajunud aktsiaomand versus näiteks perekonna käes aktsiate kontrollpakk), finantseerimises (näiteks pangad versus aktsiaturg), heaolusüsteemide väljaarendatuse tasemes ja ülesehituses. Teistsugused on ka töösuhted (palga- ja muude tööalaste lepete sõlmimise tasand ja viis, ametiühingute tugevus) ja tööjõu koolituse domineeriv viis (kas firmad osalevad selles või mitte).
Halli ja Soskice käsitlus kasvas välja arenenud lääneriikide võrdlusuuringutest, kus hakkas silma terav vahe majanduse toimimises nn anglosaksi ühiskonnas ja Mandri-Euroopas (Saksamaa, Prantsusmaa). Hiljem hakati viimases eristama veel allgruppe: näiteks Skandinaavia laadi (sotsiaaldemokraatliku värvinguga ) kapitalism ning praegu raskes kriisis Lõuna-Euroopa ehk Vahemere kapitalism. Aasias paigutati esialgu Jaapan ühte gruppi Mandri-Euroopa koordineeritud turumajandusega. Hiljem on Ida-Aasia riigid eraldatud tavaliselt eraldi Aasia kapitalismi või Aasia korporatiivse kapitalismi tüüpi, rõhutades selliseid tunnusjooni nagu arenduslik orientatsioon ja heaolukulude madal tase. Teatud pingutustega saab siiski jaotada kõik regionaalsed mudelid kas liberaalseks või koordineeritud turumajanduseks või siis nende hübriidiks. Turuvälise ja turgu täiendavate koordinatsiooni-mehhanismide kaudu võidakse korraldada eelkõige suhteid töötajaskonnaga ja heaoluküsimusi (heaolukapitalism), eelkõige tootmise arendamise küsimusi ja tööstuspoliitikat (nn arendusliku riigi mudel Aasias) või teha mõlemat.
Mudel ei saa olla suvaline kogum elementidest, sel on kindel siseloogika. Näiteks on personali väljaõppesse motiveeritud investeerima pigem pikaajalisi eesmärke silmas pidav perefirma kui lühiajalist kasumiperspektiivi silmas pidav tuhandete väikeomanikega aktsiaselts. Üks mudel sobib paremini üheks, teine teiseks asjaks. On uuritud, kuidas areneb innovatsioon eri kapitalismi mudelite puhul ja mis laadi tootmissektoritele spetsialiseerimisele annab üks või teine kapitalismigrupp eeliseid. Selgub, et liberaalne turumajandus oma kõrge dünaamika ja turukesksusega on sobilik keskkond infotehnoloogiaäriks, koordineeritud turumajandus aga näiteks autotööstusele.
Kesk- ja Ida-Euroopa puhul ei saa veel rääkida selgelt välja kujunenud kapitalismimudelitest, ent mõningad eristumised hakkavad siiski juba silma. Suurt kaldumist koordineeritud turumajandusliku mudeli suunas on mitmed autorid täheldanud Sloveenia puhul, mõnevõrra vähemal määral aga ka Tšehhi ja teiste nn Visegrádi maade puhul. Balti riike, eriti Eestit, arvatakse kalduvat liberaalse turumajanduse poole. Norkus ei paiguta küll arenenumaid Kesk- ja Ida-Euroopa maid ei koordineeritud ega ka liberaalse kapitalismi gruppi, vaid käsitleb neid riike praeguses seisus veel postkommunistliku kapitalismi variatsioonidena. Näiteks ei saavat Eesti majandust veel pidada liberaalseks kapitalismiks eelkõige selle tõttu, et Eesti aktsiaturud pole küllaldaselt välja arendatud ja seetõttu ei saa me täiel määral kasutada selle kapitalismimudeli eeliseid.
Bohle ja Greskovits kasutavad mõnevõrra teist terminoloogiat, tituleerides Sloveenia neokorporatiivseks režiimiks ja Balti riigid neoliberaalseteks režiimideks. Visegrádi riikide puhul kasutab ta terminit „kammitsetud neoliberalism”. Bohle ja Greskovitsi käsitlusele on iseloomulik just töötajaskonna ja riskigruppide sotsiaalse kaitse küsimuse esiplaanile toomine. Nimelt selles küsimuses vastanduvat Balti riigid ja Sloveenia teravalt. Seda ei eita ka Norkus, kes nendib, et Balti riikide mudel paistab silma tööturu labiilsuse ja teistest suurema tulude ebavõrdsusega.
Kes mida vaenab?
Nii Bohle ja Greskovits kui Norkus suhtuvad kõige suurema sümpaatia ja kaasaelamisega Sloveenia arenguteesse, sealjuures on Norkus oma hoiakutes palju tasakaalustatum. Norkuse raamatust leiavad ka eestlased korralikult mett mokale, mitte ainult sinepit. Bohle ja Greskovitsi teose puhul on aga tegemist Baltimaade mudeli suhtes selgelt kriitilise teosega. Kus saavad, seal autorid sellele mudelile ka sisse sõidavad, seda nii sotsiaalset laadi süüdistustega kui kahtlustega mudeli jätkusuutlikkuses. Neutraalsuse järele siin ei lõhna, mida ei jäta oma arvustuses märkimata ka Kalev Kukk. Seejuures keerab Kukk ise omalt poolt „vindi üle“ ja esitab raamatule rea süüdistusi, mis tunduvad selgelt kistuna. Näiteks, et autorid panevat Eesti edukuselt ühte potti Bulgaaria ja Rumeeniaga ja esitavat Eestit üldse kui läbikukkunud riiki. Kas või põgus pilk leheküljel 23 toodud riikide gruppide võrdlevatele profiilidele peaks andma tunnistust, et seda nad ei tee. Ka see, et autorid ei kasuta liikmesriikide statistikat ja Balti riikide majandusteadlaste koostatud analüüse, vaid opereerivad EBRD ja teiste rahvusvaheliste andmepankade arvudega ja hinnangutega, ei tohiks olla suur patt. Pole kuulnud, et Eestis keegi neid indikaatoreid oleks tõsise kahtluse alla pannud. Nii nagu ei tähenda ka arengu sotsiaalset aspekti (tulujaotus, vaesusrisk, töösuhted, sotsiaalkulutused, ka riigisisesed erinevused rahvusgruppide seisundis) peegeldavate näitajate ulatuslik kasutamine veel autorite ebaausat kallutatust, vaid lihtsalt kapitalismi variatsioonide uurimissuunale iseloomulikku lähenemist majandust ei käsitleta mingi ühiskonnakorraldusest kui tervikust lahusoleva nähtusena.
Kukk väidab isegi, et autorid heitvat eestlastele, lätlastele ja leedulastele ette nende omaaegset iseseisvumissoovi. Viidatud lehekülgedelt (lk 75-76) võib siiski välja lugeda midagi muud. Seda et neil polnud erinevalt sloveenidest ja slovakkidest iseseisvumine mitte niivõrd vahend paremate elamistingimuste saamiseks, vaid omaette eesmärk. Ka seda, et eliidi püüdu toetasid laiad rahvamassid, aga et ühtlasi kasutas eliit iseseisvumist ära, et legitimeerida valitud majandussiirdepoliitikaga kaasnevaid suuri sotsiaalseid ja majanduslikke ohvreid. Iseseisvumisest sai rööpaseadja, kes aitas lükata Balti riigid neoliberaalsele teele, ütlevad autorid. See väide tundub märki tabavat.
Kel võimalik raamat läbi lugeda, võiks seejärel püüda vastata keerukale küsimusele, kes mida enam vaenab. Kas Bohle ja Greskovits Kuke lemmikuid valuutakomitee süsteemi ja proportsionaalset tulumaksu või Kukk mõnedest puudustest hoolimata ikkagi päris põnevat ja eesti lugejale uusi vaate-punkte pakkuvat raamatut.
Aeg ja ruum
Vahepeal tundus, et liberaalsel turumajandusel (LTM) baseeruvale kapitalismivariatsioonile pole alternatiivi, sedavõrd domineeriv oli see ideoloogia. Tuletagem meelde Fukuyama „Ajaloo lõpu” raamatut, niivõrd ägedalt arenes USA majandus. 1990. aastate Aasia kriis näitas osa Aasia riikide koordineeritud turumajanduse (KTM) versioonide nõrkust (Lõuna-Korea). Kõik rääkisid globaliseerimisest ja nn uuest majandusest, tundus, et veel natuke ja maailm ühtlustubki. Siis aga hakkas tulema teistsuguseid signaale. Esiteks infotehnoloogiamulli lõhkemine, mis viis „uue majanduse” märksõna moest välja. KTMi mudeliga riigid ei andnud alla, eriti vintskeks osutus Saksamaa. Puhtalt LTM-versiooni esindavate riikide hulk ei tahtnud ega tahtnud laieneda väljapoole anglosaksi maade ringi. Hullem veel, Ameerika hajunud aktsiaomandusel baseeruvad firmad ei suutnud ajada strateegilist joont, vaid orienteerusid lühiajalistele tulemustele ja mänedžeride boonustele (kvartalikapitalism). Pärast 2007. aastal alanud finants- ja majanduskriisi tundus, et igasuguste LTM-versiooni võimuletuleku juttude „parem enne” kuupäev on lõplikult möödas, jutte turgude ja eriti finantsturgude müstilisest isereguleerimise võimest ei uskunud enam keegi, tormati pankasid päästma. Tundus, et suur osa majandusteooriast, mis on ju valdavalt LTM-meelne USA toode, tuleb lihtsalt kõlbmatuks kuulutada ja ümber kirjutada. Tugevaid lööke said aga ka KTMid, Euroopa Liidus sattus löögi alla terve vähese konkurentsivõimega Lõuna-Euroopa ehk Vahemere piirkonna heaolumajandusega KTMide perekond. Tuumik-Euroopa KTMid (Saksamaa, Prantsusmaa) pidasid aga vastu. Ida-Aasia riikide väike tiigermajandus elas kriisi üle suhteliselt kergelt, kasvab uuesti ja on oma innovatsioonipotentsiaalilt ja muudelt konkurentsivõime komponentidelt maailmas esirinnas.
Pilt muutus ka seoses Kesk- ja Ida-Euroopa liidermajandusega riikidega. Kui kriisieelsel perioodil oli regiooni liidermaade kasvutempo võrreldavad Ida-Aasia tiigermaade omaga, Eesti puhul vaat et kõrgemgi, siis nüüd on tegemist kel majanduslanguse, kel majanduspidurdusega. Eestis on kuulda palju parastamist seoses Sloveeniaga: maa majandus on tõesti viimastel aastatel miinuses ja teaduskirjanduses unikaalseks korporatiivseks heaolumajanduseks hüütud maal tuleb oma mudelit kõvasti korrigeerida, sealhulgas heaolukulutusi vähendada. Midagi hõisata pole aga ka teistel kaasa antud, sh Eestil. Majanduskriisiga kaasnenud sügavale kaheaastasele langusele järgnes meil küll korraks uuesti kasv, kuid see sumbus kiiresti. Kui võrrelda riikide kohta Maailma Majandusfoorumi globaalse konkurentsivõime indeksi järgi koostatud pingereas, siis näeme, et see on kõigil meie regiooni maadel halvenenud. Kiita pole ka innovatsioonipotentsiaali näitajad, eriti arvestades meie maade küllalt kõrget haridustaset. Kehvad ja halvenenud on firmade rahvusvahelist positsioneerumist peegeldavad nn ärikeerukuse indeksid. Need väited puudutavad muide erineva majandustüübiga riike. Esialgu pole selle regiooni riigid veel ei küpsed LTMd ega KTMid, pigem arenenud maadega võrreldes ikkagi vaid LTMi või KTMi eelikud.
Milline majandustüüp kirjeldatutest lõpuks võitjaks jääb, on lahtine küsimus. Süsteemikonkurents ei valitsenud mitte ainult kapitalismi ja kommunismi vahel, see toimib praegu ka kapitalismi sees. Kapitalismi versioonid muutuvad ja arenevad. Eestile on LTM tüüpi areng viimasel paarikümnel aastal pigem sobinud. Võib arvata, et ka meie uus, modifitseeritud arengumudel saab lähtuda sellelt pinnaselt, aga see ei tähenda, et selline peaks ilmtingimata sobima ka kõigile teistele. Ja igal juhul nõuab meie majandusmudel ka muutmist ja edasiarendamist. Ideoloogiline propaganda à la „Mina olen kõige parem ratsanik Liivimaal (loe: kogu Kesk- ja Ida-Euroopas)” võib seda ettevõtmist ainult kahjustada.