Kalev Kukk, Sirp
Bohle ja Greskovits tahavad näidata Baltimaade äpardumist ning Visegrádi riikide ja Sloveenia tee õigsust.
Dorothee Bohle ja Béla Greskovits, Capitalist Diversity on Europe’s Periphery. Cornell University Press, 2012.
Mõnikord paneb just arvustus arvustatud raamatut lugema. Nii läks Martin Möldri mullu 5. septembri Sirbis arvustatud Budapesti Kesk-Euroopa Instituudi professorite sakslase Dorothee Bohle ja ungarlase Béla Greskovitsi raamatuga „Kapitalismi mitmekesisus Euroopa perifeerias”. Kuna olen siirdemajanduse ja -ökonoomikaga tegelnud nende uurimisvaldkondade sünnist saati, tundusid mitmed arvustaja esitatud seisukohad ehmatavad. Eestil olevat „läinud paremini kui teistel Balti riikidel, kuid mitte paremini kui ülejäänud vaadeldud riikidel“. Nendeks edukamateks riikideks oleksid Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari (nn Visegrádi riigid), Sloveenia, Horvaatia, Bulgaaria ja Rumeenia.
Seejuures jäi teadmata, millele toetub arvustaja väide. Kui võtta aluseks sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta, edestab Eesti nii nominaalselt kui ka raha siseturu ostujõule taandatult Eurostati hinnangul Poolat, Ungarit ja Horvaatiat, ammugi juba Bulgaariat ja Rumeeniat. Slovakkiaga on Eesti makromajanduslike näitajate poolest sisuliselt võrdne. ÜRO egiidi all koostatud viimase, 2013. aasta inimarengu aruande järgi on inimarengu indeksi väärtuselt meist ees vaid Sloveenia ja Tšehhi.
Käsitletava regiooni on Bohle ja Greskovits jaotanud kapitalismimudeli järgi kolmeks: esiteks (natsionalistlikku) neoliberalismi esindavad Baltimaad, teiseks nn kammitsetud (embedded) neoliberalismi esindavad Visegrádi riigid ning kolmandaks neokorporatiivne Sloveenia. Kolmest Balkani riigist kalduvat Bulgaaria ja Rumeenia Baltimaade, Horvaatia seevastu Visegrádi mudeli suunas. Tuleb tunnistada, et seda on väidetud pigem a priori, mitte uurimistulemuste põhjal. Maksavad üksnes need faktid ja nende autorite sisukohad, mis tõestavad seda, mida vaja. Nähakse seda, mida näha tahetakse. Mis ei sobi, heidetakse kõrvale. Statistiliste andmete kasutamist on välditud nii palju kui vähegi võimalik. Viiteid Eurostatile on vähem kui kahe käe sõrmede jagu, vaadeldud riikide oma statistika on autoritele tundmatu. Kuigi üks autoritest on sakslane, ei leia allikatega üle koormatud raamatus näiteks ühtki viidet Kieli maailmamajanduse instituudi uurimustele, ehkki seda 100-aastaseks saavat instituuti peetakse maailma juhtivaks siirdemajandust Euroopas uurivaks institutsiooniks.
Siinkohal tuleb siiski möönda, et kõnealust raamatut ei saa pidada puhtakujuliseks majanduse käsitluseks, pigem võib selle klassifitseerida uue poliitilise ökonoomia valdkonda. Allikmaterjalide osas torkab silma ülekaalukalt sekundaarse kirjanduse kasutamine, kusjuures sissejuhatavas teoreetilises osas on allikaiks valitud valdavalt kolmandate riikide, s.o lääne autorite sageli kes teab kust võetu. Millised on olnud eestlaste või lätlaste või leedulaste hinnangud oma reformidele, see pole autoreid huvitanud. Erand on vaid ungarlased. Baltimaid esindavate autorite seas on ülekaalukalt ekspluateeritud Mart Laari, teisi mainitakse enamasti marginaalsetes viidetes. Õigupoolest pole selles midagi ainulaadset, vähemalt majandusteaduses, kus viited eestlastele on enam kui haruldased. Kas selle taga on angloameerika autorite ja kirjastuste kriitikavaba kummardamine ja usaldamatus Ida-Euroopast pärit autorite vastu või miski muu, on iseküsimus.
Erapooletust pole
Bohle ja Greskovits on end väga selgelt positsioneerinud pahemale, pea müstifitseerides narratiivina sotsialistliku taustaga Károly Polányi 1944. aastal ilmunud XIX sajandi olusid käsitlevat klassikalist käsitlust „Suur muutus” (Karl Polanyi, „The Great Transformation”). Kui arvestada, et 1993. aasta majandusnobelist Douglass North on 37 aastat tagasi Polányi kõnealust teost kritiseerinud just ajalooliste sündmuste valiku selektiivsuse pärast, sest pinnale olid tõstetud sündmused, mis toetasid tema teese, ja ignoreeritud neid, mis ei toetanud seatud eesmärki, siis on Northi tollane kriitika igati omal kohal ka kõnealuse, Polányi raamistikus kirjutatud raamatu puhul.
Kuigi juba sissejuhatuse esimeses lauses teatavad autorid, et raamat kasvas välja nende pikaajalisest huvist idapoolse Kesk-Euroopa uue kapitalistliku korra edu, hapruse ja mitmekesisuse vastu on erinevalt Visegrádi riikidest ja Sloveeniast vähemalt Balti riikide osas edu jäänud autoreil kahe silma vahele. Bohlel ja Greskovitsil on algusest peale selge, mida nad taotlevad: On vaja näidata Baltimaade ideoloogilist äpardumist ning Visegrádi riikide ja Sloveenia tee õigsust ja viljakust.
Autoritele siinkohal maailmavaatelist erapoolikust ette heita oleks väär. Ka minu arvustus ei pretendeeri erapooletusele, kuid arvustuses on põhirõhk arvustaja erialast – majandusteadus ja inimgeograafia – johtuvalt majandusega seostuval. Autorite võitlused Balti „natsionalismiga” või siis Eesti ja Läti välistava demokraatiaga jäägu teiste pärusmaaks. Kuivõrd raamatut läbib vaat et absolutiseeritud Visegrádi heaoluriigi paradigma ja Baltimaade natsionaalriigi (ei taha siinkohal vääritimõistmise vältimiseks kasutada rahvusriik mõistet) paradigma vastandamine, tuleks üht lausa märgilise tähendusega autorite seisukohta siiski mainida. Lehekülgedelt 75 ja 76 saame nimelt teada, et omariikluse taotlus oli aktsepteeritav vaid slovakkide ja sloveenide, mitte aga Eesti, Läti, Leedu ja Horvaatia puhul. Slovakkide iseseisvumist olevat õigustanud soov säilitada mõningad sotsialismi sotsiaalsed ja majanduslikud saavutused (tšehhide kammitsetud liberalism olnud liiga liberaalne), sloveenid seevastu tahtnud kaitsta 1970. aastatel kätte võidetud Jugoslaavia majanduse detsentraliseeritust Serbiast lähtuva retsentraliseerimise ohu eest. Kui neile oli iseseisvumine ebasoodsate olude tõttu peale sunnitud, siis Baltimaadel olevat iseseisvumine olnud eesmärk iseeneses (lk 75) – see olevat olnud eliidi projekt (lk 96).
Kuigi autorid möönavad vaadeldud riikide erinevat lähtepositsiooni kapitalismi teele asumisel, unustavad nad selle kohe, kui asuvad riike lahterdama. See, kust tuldi, määras siiski suuresti edasise arengu võimalused. Kui meie tulime ortodokssest Moskva käskudele ja keeldudele rajatud ülimalt tsentraliseeritud majandussüsteemist, siis endise Jugoslaavia ettevõttekeskset majandussüsteemi on sageli määratletud (omavalitsusliku) sotsialistliku turumajandusena. Pealegi elas toonase Jugoslaavia vabariikidest eelkõige just Sloveenia juba paarkümmend aastat servapidi läänemaailmas.
Tavateadvuses turumajandusega seonduvad hädad nagu tuhandetesse protsentidesse küündiv hüperinflatsioon, tööpuudus ja võõrsil töötamine olid neile teada juba sotsialismiaegadest. Teiselt poolt oli Sloveenia osaks langenud ligi veerand kogu Jugoslaavia majandusse paigutatud välisrahast. Lääne turgudel olid juba siis tuntud Gorenje kodumasinad või Elani suusad ja muu spordivarustus. Eestil polnud sellele vähimatki vastu panna. Meie majanduse konkurentsivõimet välisturgudel mõõtis kõige ilmekamalt peaaegu olematu Eesti toodangu eksport arenenud tööstusriikidesse: sinna jõudis vaid üks protsent siinsest tööstustoodangust. Selle taustal on täiesti arusaamatu väide, nagu oleksid NSV Liidu läänepiirkonnad ning toonase Jugoslaavia loodeosa need, kes seadsid pärast 1970. aastate ettevaatlikke liberaliseerimise katseid sisse majandussidemed kapitalistliku maailmaga (lk 66). Jugoslaavias see tõesti nii oli, NSV Liidu puhul mitte.
Esimesed arvestatavad võrdlusandmed, mis kvantifitseerivad postsotsialistlike riikide lähtepositsiooni teel turumajandusse, pani kokku ÜRO Euroopa majanduse komisjoni Euroopa võrdlemise programmi raames (European Comparison Program), võttes võrdlusbaasiks Austria. Sloveenia SKT ühe elaniku kohta hinnati 1993. aastal 28 protsendile Austria vastavast näitajast, raha siseturu ostujõu erinevuste elimineerimisel 48 protsendile. Eesti vastavateks näitajateks pakuti 5 ja 20 protsenti, millega jäime kaugele maha Tšehhist, Ungarist ja Slovakkiast, aga ka Poolast, Bulgaariast ja Horvaatiast. Lihtsalt polnud seda, millele ja millest heaoluriiki ehitada. Â
Tuld valuutakomitee pihta
Majanduses valitud neoliberalistlikku teed olevat Balti riikides sillutanud valuutakomitee (currency board; Eestis ja Leedus de iure, Lätis sisuliselt de facto) ja proportsionaalse tulumaksu (flat tax) rakendamine. Valuutakomitee häda olevat seisnenud selles, et sellega võeti keskpangalt ära valitsuse krediteerimise võimalus, mis olevat olnud lausa hullusärk sotsiaalpoliitika jaoks (lk 114). Miskipärast märgivad autorid hiljem, et 2009. aasta sügavast kriisist tuli Bulgaaria Rumeeniast palju kiiremini välja just tänu valuutakomitee rakendamisele (lk 252). Ja üldse, see mis oli Baltimaade puhul küsitava väärtusega, osutus õigeks Bulgaaria ja Rumeenia puhul! Baltimaade „väärotsused” sisuliselt legitimeeritakse nende riikide puhul (lk 221).
Vaenates proportsionaalse tulumaksu rakendamist Balti riikides, unustatakse Visegrádi riike käsitledes loomulikult see, et neljast kammitsetud neoliberalismi esindavast riigist kolm (Slovakkia, Tšehhi ja Ungari) on samuti võtnud omaks selle neetud flat tax’i. Olgu muuga kuidas on, kuid vähemalt valuutakomiteest rääkides on Eesti kui riigi, kes tõi ajaloo hämarusest välja valuutakomitee põhimõtete rakendamise, eiramine juba rohkem kui kurjast.
Ka erastamine olevat Balti riikide, iseäranis Eestis, olnud natsionalismi maiguga. Insider-meetodite kõrvalelükkamisega olevat venekeelse elanikkonna erastamisest kõrvaletõrjumise eesmärgil panustatud avalikule ja iseäranis välismaalastele erastamisele (lk 122). Natsionalistlikku eesmärki olevat Baltimaadel kandnud ka kõrghariduse toetamine.
2009. aasta kriis
Erinevalt 1990. aastatest on 2009. aasta kriisi põhjusi ja kulgu käsitletud adekvaatselt. Ent ka siin pole saadud läbi Balti ja Visegrádi riike jäigalt vastandamata, mis sest, et mõlemas rühmas oli riik (Läti ja Ungari), kes pidi pöörduma rahvusvahelise finantsabi poole.
Esimesed olevat oma vahepealsele majanduse ülekuumendamise ja vältimatule tsüklilisele kukkumisele viinud käitumise tõttu ise kriisis süüdi, Visegrádi kriis olevat seevastu puhtalt eksogeenne, s.t tingitud ekspordi sihtriikide impordinõudluse kukkumisest. Tõepoolest, 2009. aastal vähenes Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari eksport 15–19 protsenti. Eestil läks aga veelgi kehvemini: meie ekspordi peamised sihtriigid osutusid suurimateks kukkujateks Euroopas: Soome impordinõudlus vähenes 2009. aastal aastataguse ajaga võrreldes 30, Rootsil 25, Venemaal 34, Lätil 37 ja Leedul 38 protsenti. Kõige selle taustal oli Eesti ekspordi 23protsendiline kukkumine isegi üllatavalt vähene. Taas tuleb tõdeda, et see, mida Visegrádi riikide ja Sloveenia puhul nähakse, jääb Baltimaade puhul tähele panemata.
Isegi sügavas kriisis polevat Balti riigid otsinud neoliberalismile alternatiivi. Mindi hoopis avalike hüvede kärpimisteed. Eestis olevat lausa ühe aastaga vähenenud avaliku sektori kulude suhe SKTsse 9 protsendipunkti võrra (lk 234). Statistika räägib küll vastupidist: avalike kulutuste ja SKT suhtarv hoopis kasvas 2009. kriisiaastal 39,7 protsendilt 45,5 protsendini. Tõeline pettumus on autoritele see, et Eestis kui väidetavalt enim püksirihma pingutanud riigis püsis toetus valitsusele erandlikuna kogu Euroopas kõrge ega olnud ühtki protestijuhtumit kokkuhoiupaketi vastu
(lk 235). Eesti erandlikuks kuulutamisega autorid muidugi eksivad: toetus valitsustele korreleerus tollal selgelt kogu rahanduspoliitikaga. Kui rääkida kuivas matemaatika keeles, siis oli ELi liikmesriikide 2009. aasta avaliku sektori eelarve defitsiidi ja valitsuse toetuse (Eurobarometer, november 2010) Spearmani korrelatsioonikordaja väärtus 0,81. Sellele väga tugevale seosele on lihtne seletus: valitsus, kes ei saanud hakkama riigi rahaasjadega, ei väärinud usaldust.
Vahest kõige häirivam kogu selles raamatus on žanri „keegi naine saunas rääkis” viljelemine, milleni teadlane vähemalt teaduslikkusele pretendeerivas kirjatükis ei tohiks laskuda. Apelleeritakse faktidele-väidetele, millel puudub kontrollitav allikas. Kõige reljeefsem näide on nimetule Läti sotsiaalministrile omistatud sõnad: „Teie [pensionärid] ei vaja suuri pensione, sest te töötasite kommunistliku režiimi heaks ja teie töö ei loonud midagi” (lk 116). Kes, millal ja kas üldse midagi sellist ütles? Väide jääb loomulikult katteta.
Autoreid ei õigusta vähimalgi määral seegi, et nad viitavad oma väite juures ühele Maailmapanga uuringule, kus see „tõde” on allikaviiteta. Tõestamata, aga ka valeväiteid puistatakse lausa varrukast. Samal 116. leheküljel väidetakse viitega Eestile, et viimase kriisi aegu, s.o aastail 2007–2009, pensionäride vaesusrisk kokkuhoiuprogrammi tulemusel Balti riikides isegi kasvas. Olgu Läti ja Leeduga kuidas on, kuid Eestis, tingituna kriisiaegsest pensionide nominaalsest suurendamisest ja seda hindade languse poolt täiendavalt toetatud pensionide reaalkasvust johtuvalt suhtelise vaesuse määr vanaduspensionäride hulgas hoopis vähenes 43,3 protsendilt 17,9 protsendile.
Teise toreda looga žanrist „keegi naine saunas rääkis” läks liimile ka Martin Mölder. See puudutab tema raamatust esile tõstetud väidet, et Sloveeniale nõu andma tulnud USA eksperdid ei teinud vahet Sloveenial ja Mongoolial. Kui tõepoolest oli tegemist sama Jeffrey Sachsi tiimiga, kes külastas ka Eestit (nii väidavad autorid, lk 212-213), siis on see muidugi ränk etteheide Ardo Hanssonile. Nimelt kuulusid Sachsi meeskonda, kellega ka minul oli võimalus toonase Eesti Panga töötajana kohtuda, veel Hansson ja, mis teeb väite eriti kurioosseks, Boris Pleskovič, kes on muide rahvuselt sloveen ja oli parasjagu ka Sloveenia valitsuse majandusnõunik!
Kui minult küsida, kes peaksid kõnealust raamatut lugema, siis soovitan seda kõigepealt Eesti teaduse ja teadlaste hindajatele. See on hiilgav näide, et kõik pole veel kuld, mis hiilgab (see raamat on klassifitseeritud nimelt 2.1-ks). Teiseks pakub see kosutavat lugemist neile, kelle meelest on Eesti omadega läbikukkunud riik. Ühe märkuse lisan ka praeguse Sloveenia kohta. Juba 2011. aasta IV kvartalist on Sloveenia majandus pidevas languses. Kunagine edumaa teiste postsotsialistlike riikide ees sulab kui kevadine lumi. Kui 2004. aastal edestas Sloveenia Eurostati hinnangul Tšehhit elaniku kohta tuleva SKT väärtuselt raha siseturu ostujõudu arvestades 11 protsendiga, siis 2012. aastal veel vaid 3 protsendiga. Sloveenia edumaa Eesti ees kahanes aga 52 protsendilt 16 protsendile.