Olari Koppel, ERR
President Barack Obama visiit Eestisse ja tema avalik loeng Solarise keskuses tekitas meis täiesti põhjendatult rõõmu, koguni elevust. Pole vist ühtki põhjust visiidi tulemustega mitte rahule jääda. Obama sõnumid, mida USA riigipea esitas avalikult ja loodetavasti ka suletud uste taga, paitasid kõrva ja südant ning olid meile julgustavad. Nende sõnumite sisu on praeguseks juba nii palju analüüsitud, et järgnevalt piirdun vaid avaliku loengu ja Obama kui kõnemehe arvustamisega.
USA praeguse presidendi kõnepidamise oskus on kullaprooviga ning seda teab igaüks, kes on tema varasemaid avalikke etteasteid tähelepanelikult ja järjepidevalt jälginud. Lõppude lõpuks ta ju sõna otseses mõttes rääkis end 2008.aastal Valgesse Majja. Midagi muud peale jutuoskuse, paari kehutava sõnumi ja personaalse loo tal ameeriklastele toona pakkuda ei olnud. Ei eelnevat poliitilist kogemust, väljakujunenud toetajaskonda ega parteiaparaadi tuge.
Obama tähelend saigi alguse kõnepuldis, täpsemalt 2004. aasta hilissuvel demokraatide parteikonvendil, kui laiemale avalikkusele täiesti tundmatu noorpoliitik Illinoisi osariigist pidas kõne, mis varjutas nii sisu kui vormi poolest ka toonase presidendikandidaadi John Kerry enda etteaste. Sealt edasi on kõik juba hästi teada. Kampaaniaüritustele kogunenud rahvamassi mõõdeti alul sadade ja lõpuks sadade tuhandetega. Kõige krooniks kujunes inauguratsioonitseremoonia 2009. aasta alguses Washingtonis, kus kõledale ilmale vaatamata tuli presidendi ametivannet ja „troonikõnet“ kuulama ligi kaks miljonit inimest.
Mis teeb siis Obama etteasted imeliseks? Minu meelest on tal õnnestunud perfektselt ühendada presidendi ja ilmaliku jutlustaja rollid. Kui president Bill Clinton – samuti hiilgav oraator, kelle kõne 2012. aasta demokraatide kongressil jättis omakorda varju Obama oma – oskab lennartmerelikult lugusid vesta, luua seoseid ja rääkida keerulistest asjadest väga lihtsalt, siis Obama valitseb publikut oma kõne rütmi, tonaalsuse ja sugestiivsusega. Täpselt nii, nagu ülendab kirikuõpetaja oma koguduse hinge pühapäevasel jutlusel.
Soovitan kõigil huvilistel vaadata ja kuulata Obama võidukõnet 2008. aastal Chicagos. Rahvas läks heas mõttes peast segi, nuttis ja huilgas ning kõne ise oli poeetiline meistriteos. Lisaks võidujoovastusele oli seal see „miski“, mis tekitab kuulajais katarsise; soovi minna ja midagi suurt korda saata; teadmise, et just oldi aegadeülese sündmuse tunnistajaks.
Meenutan seda kõike ka põhjusel, et minu subjektiivse hinnangu järgi oli üleeilne kõne Solarises Obama taset ja võimeid arvestades täiesti keskmine.
Teiselt rõdult seda kuulates jäi kohati mulje, et kontakt publiku ja kõneleja vahel tekkis alles kõne teises pooles. Obamat ennast näis seesugune vaoshoitus koguni veidi kammitsevat. Paar kõnekohta, millele kõne koostajate ja ettekandja hinnangu kohaselt pidanuks järgnema aplaus, soovitud tulemust ei andnud. Obama kasutas ära kõik hea kõne aabitsatõed. Ka need, et ütle asju, mida kuulajad tahavad kuulda, mis neid kergitab ja kõditab. Kiida, tunnusta, erguta. Tsiteeri kohalikke klassikuid, loo paralleele asjadega, mis lähevad hinge.
Tehtud. Ja väga veenvalt. Enamiku kuulajate-vaatajate hinnangul ka peast. Valmistasin ühele sedamoodi arvajale ilmselge pettumuse, kui selgitasin tehnilisi, telerežii ja lava valgustusega seotud nõkse, kuidas seesugune illusioon luuakse (ja miks seda Eestis keeruline on järele teha). Mis kõik kuidagi ei kahanda illusionisti ehk kõnemehe enda meisterlikkust. Ja harjutamata-süvenemata meistriks ei saa.
Lõpetuseks kaks repliiki ka kõne sisu kohta. Tõenäoliselt pole mitte keegi mitte kunagi varem teinud Eestile rahvusvaheliselt nii võimsat reklaami kui Obama poole tunni jooksul kolmapäeva õhtupoolikul. Sisuliselt ta ju tõi Eestit kogu maailmale eeskujuks. Eesti suutis saada uuesti vabaks ja on kehva stardipositsiooni trotsides kiiresti jõudnud maailma arenenumate riikide sekka. Ja teine repliik kasvab välja esimesest.
Kui Eesti eelmine peaminister või praegune president toovad oma kõnedes välja Eesti edu, saavutusi ja rahvusvahelist renomeed, siis tabab neid arvustajate pea üksmeelne pahameel. Sest väidetavasti roosade prillide tõttu on kõnemehed jätnud tähelepanuta me puudustkannatavad lapsed ning riigist väidetavasti hordidena lahkuvad noored. Kuidas nad söandavad öelda, et miski on hästi, kui mõni asi on halvasti?
Kui aga Eesti edust, saavutustest ja rahvusvahelisest renomeest räägib keegi välismaalane, veelgi enam maailma võimsaima riigi president, siis tabab meid kollektiivne õnnetunne. Justkui pole ükski me saavutus tegelik enne, kui sellele pole väljastpoolt vajutatud verbaalset kvaliteedimärki.
Ma ei tea, kas see on usaldamatuse, ebakindluse või rahvusliku alaväärsuskompleksi märk. Klassik Eduard Vilde poolt sajand tagasi „Tabamata imes“ sõnastatud tõdemus – mis kassile palderjan, see eestlasele välismaa – elab edasi, ilmselt igavesti.