Esimese nüüdisaja ulatusliku väljarände mõjutegurina toovad aruande koostajad esile nõukogude aja suure sisserände. «Kui nõukogude aastatel eristus Eesti (ja ka Läti) teistest Ida-Euroopa riikidest suure sisserände poolest, siis needsamad sisserändajad kujundavad oluliselt määral tänase väljarände ulatust,» seisab aruandes.
Ka toob aruanne esile, et lisaks 1990ndate tagasirändele näitavad 2011. aasta rahvaloenduse tulemused, et ka 2000ndatel on muudest rahvustest elanike negatiivne väljarände saldo suurem kui eestlastel.
Aruande koostajad märgivad, et kaks teist väljarände struktuurset tegurit – demograafiline koosseis ja elatustasemete erinevus Lääne-Euroopaga – on Ida-Euroopa riikides sarnased. Demograafiline koosseis tähendab eelkõige seda, et peamises rändevanuses ehk 20ndates eluaastates on kõikjal Ida-Euroopas suured, 1980ndatel sündinud põlvkonnad. Elatustasemete erinevus riikide vahel «suunab» aga mitmesugustel põhjustel inimesi vähem jõukamatest jõukamatesse riikidesse.
«Viimase viie aasta majanduskriis on Eesti väljarändejõe väga kiirelt voolama pannud. Selliste negatiivsete põhisuundumuste varjus on väikeseks lohutuseks siiski see, et muist lahkujaid tuleb Eestisse ka tagasi,» seisab alampeatükis.